Pixarikoolitus Viborgis - lõpetuseks väike kokkuvõte

Rahva tungival soovil ja ka endale kuuldu-nähtu lahtimõtestamiseks teen siia veel ühe väikese kokkuvõtte reisil õpitud asjadest :)

Paul Topolose kursus (esimene nädal, 21.09-26.09).
Teooriat rääkis Topolos suht vähe. Tegelesime nädala jooksul Photoshopis kahe pildi maalimisega ja seal oli õpetlik see, mida head ta sinu pildiga tegi. Õppisin eelkõige seda, et ei tasu detailidega nikerdada, kui üldpilt logiseb. Üldpilti saab jällegi kiirelt color/darken/lighten layeritega tuunida. Suurel ekraanil esitatud kiired tutorialid olid kogu matte-paintigut demüstifitseerivad minu jaoks. Sain isegi käe soojaks. Kõik, mis ta näitas, oli häbematult lihtne (ja geniaalne?). Pilt algab tihti eeskujude/inspiratsiooni otsimisega ja lõppeb samuti fotorefferentsilt võetud detailidega, kui taotlus on realismi suunas.
Esimesel päeval siiski ka teoreetiline storyboardi-õpe. Sealt sain uudse asjana teada, et kahe konfliktis/kõneluses osaleja vahel on filmis alati mõtteline joon, mida kaamera ei tohi ületada (v.a. siis, kui teab täpselt, mida teeb), vastasel juhul on vaataja segaduses.

Lawrence Marviti kursus (nädalavahetus+teine nädal 27.09-03.10).
Teooriat oli väga palju ja seda siin ära jutustada oleks nädala töö. Ta näitas hunnikute viisi slaide/filmikatked, mida saatsid kommentaarid. Osasi asju olin kuulnud, osasid mitte. Püüan midagi üldistada...

Värvikursus.
See oli minu joaks kõige uudsem osa. Kasutati "päris" värve - mätserdasime akrüülidega - ja ilma nendeta oleks teoreetiline jutt ka vist mõistetamatu olnud. Ta seletas värviratast ja selle kasutamist. Sain teada, et väljaspool teooriat pole olemas müstilist kõige "puhtamaid" ning "õigemaid" põhitoone ehk punast, sinist ja kollast, vaid on nende kalded kas sooja või külma tooni poole. Ta viskas ka ahju kõik brändilikud värvinimetused, mida moes/kunstis/arvutis mõnikord kasutatakse ja rõhutas, et kõikjal on kasutatav vaid üks värvimudel, mida ei ei tasu segaduse tekitamiseks solkida igasugu tilu-lilu nimedega!
Värvide mõistmisel on oluline mõista bioloogiat: inimse silm püüab igat nähtavat värvi kompenseerida vastandvärviga. Näiteks kui vaadata rohelist ruutu, siis silma pumbatakse punast. Kui on vaadeldavas liiga palju sooja tooni, siis silm püüab seda külmaga kompenseerida. Silm puhkab ainult siis, kui vaatab kõige neutaalsemat halli (see on füüsiliselt võttes kõige "harmoonilisem" toon). Inimese füüsis püüdleb rahulikult vedelemise poole, seetõttu silm otsib pildil alati värvivastandeid, et ei peaks mingi juurdepumpamisega tegelema. Dünaamikat ehk silma huvitatud hüplemist pildil (ja ka rahulikku kulgemist) saab seega tekitada pannes sinna oskuslikult kokku vastandvärve või hele-tumedusi, ühesõnaga tekitades kontrasti. Selle valdamiseks on oluline õppida vastandtoone tundma, märkama neid enda ümber ja looduses.
Igal esemel on värv ja kalle kuhugi suunas - olenevalt valgustusest. Asja tooni keskonnas saab kätte segades ta enda tooni valguse värviga. Valguse värvi näed, kui vaatad valget paberilehte.
Jutustatud piltloos värve kasutades pole midagi keelatud - niikaua, kui tead, mida teed.
Keda värviteooria lähemalt huvitab, võib uurida kaht raamatut,: "The Art of Color" ja "Yellow and Blue Doesn't Make Green"

Disainikursus.
Nimekirjasid igasugustest disainikomponentidest kohtab siin-seal ja need alati varieeruvad pisut, sõltuvalt, kes kirjutab või mis on kirjutaja allikad. Lawrence'i nimekiri on järgmine:
1) LINE
2) SHAPE
3) VALUE
4) COLOR
5) SPACE
6) FORM
7) TEXTURE
Need toimivad siis kõiges visuaalses, mis püsib paigal. Konreetsel pildil võib kasutada üht elementi domineerivalt üle teiste või siis neid teineteisega balanseerides. Kui näiteks kuju on liialt domineerivaks läinud, saab seda kahanda lisades hele-tumeduse kontrasti (value). Samas on oluline mitte püüda kasutada tervet seitsmest ampluaad ühel pildil - kui kõik karjuvad, ei kosta midagi. Targem oleks neid elemente vähehaaval kasutada kontrasti loomiseks.

Kontrast on siin sama oluline kui värvide puhul - iga joon, täpp või kriips toimib vaid suhtes teiste elementidega. Väidetavalt 99% kompositsiooniprobleemidest on lahendatavad, mõeldes enda jaoks selgeks, kas ja mil viisil pildil kontrast tekitada.
Joone ja pildi komponeerimise teooriast käis ka tihti läbi mõiste forces and tensions. See on füüsika mõiste, mida saab üle kanda pildi tajumisse. Joon või jooned, mis on iseenesest täiesti tasapinnaline nähtused, muutuvad õiges suhtes paberi teiste "objektidega" paberil meie jaoks jõuks, mis suunab pilku, tekitab mulje liikumises või paigalseisust, loob raskus- või kergustunde, teeb pildist aktiivse või passiivse, kontrastse või stabiilse. Põhjuseks jälle meie füsioloogia, mis märkab ebakorrapära ja püüab asju korrastada, ratsionaliseerida ja mingisse suhtesse panna ülejäänud maailmaga - paberil olevaga antud juhul. Paberi serv või raam, mis "jõujooni" ümbritseb, on ka väga oluline osa pildist, kuna sellega suhestub ka kõik raami sees olev.

Üldist juttu: iga pildi hindamiseks ja analüüsimiseks oli põhiline kriteerium: kuidas see pilt sind tundma paneb. Pildid on siis tunded ehk inimese manipuleerijad. Milleks inimesi manipuleeritakse, pole tema jaoks moraalne probleem (see on väheseid asju, millega siinkirjutaja temaga nõustuda ei osanud), põhiline on tehnika valdamine.
Jällegi bioloogilisest vaatevinklist oli minu jaoks huvitav jutt, mis käis dünaamika kohta. Sama lugu, mis värvidega: inimene ei taha füsioloogiliselt ekstreemsusi, meie instinkt on saavutada stabiilsus ja rahu. Seega on meil vastupandamatu püüd teha pilte võimalikult tasakaalus olevaks ja konservatiivseks, seda otsime ka teiste piltidelt. Näiteks: kui su sõbra toas on pilt seinal viltu, siis on võimatu sõbraga juttu ajada, kuna ebakorrapära toas tõmbab liialt tähelepanu. Ebakorrapära on siis see, mis haarab inimese tähelepanu ja selle "õige" kasutamine teeb pildi ka dünaamiliseks (v.t. ka "kastiülesanne" 8. päeva postituses).

Line ehk joon ja Shape ehk kuju.
Nende puhul olid kaks meeledjäävat lihtsat võtet - jälle inimese füsioloogiaga seotud - mida saab pildis kasutada kindla peale minnes: swallow test ja sit test. Kas neelaksid alla joone, mis on ovaalne või mis on sakiline? Kas istuksid peale asjale, mille kuju on ümmargune või kolmnurkne? Sõltuvalt siis pildil taotletavast meeleolust/tundest, vali õige joon ja kuju.

Value ehk hele-tumedus.
Kujuta ette piklikul skaalal gradienti valgest mustaks minemas. See on ala, millel hele-tumeduse mäng on võimalik. Niuh on aga see, et kasutades kogu kogu ampluaad terve pildi ulatuses, ei teki kontrasti. Kõik pildi osad karjuvad samaaegselt. Seega - kasuta näiteks poolt skaalat suuremas pildi osas ja see, kuhu tahad tähelepanu juhtida, täida terve skaala ulatuses tooniga. Või vastupidi.
Value alla käis ka vist jutt valguse-varju kohta ehk rendering. Kuigi rendering is for wussies ja anyone an render, but not compose, nagu ta ise väljendas, siis valgus-vari oli ta jaoks mõnevõrra oluline. Pisukese teooria järgi teatas ta, et see kõik on tegelt oluline sinnamaale, kus pilt veel cool on. "Valgus ja vari pole dieet, mida peab järgima, et mitte paksuks minna." Mignola näiteks Hellboy koomiksis kasutab varju, mis on täiesti ebaloogiliselt ära lõigatud, kuid näeb siiski välja cool ja täidab eesmärki - vormib ja annab meeleolu.

Space ehk ruum.
Siin oli minu jaoks huvitav see, kuidas neid samu eelnevalt vaadatud joonte omavahelisi mõjusid võib kasutada ka ruumilise mulje tekitamiseks. Või õigemini, kuidas ruumilise mulje põhjustajaks on need samad forces and tensions. Ja kuidas skulptuuris ning kasvõi teatridekoratsioonis toimib kõik see sama kontrast ja kompa. Ja kuidas filmid on samamoodi hädas kolmemõõtmelise ruumi tekitamisega nagu muud kunstivaldkonnad. Oh, see on suht segane jutt ilma igasuguste näideteta...

Kuidas pilti tajuda ajalises mõõtmes, on laias laastus kaks võimalust: Flash comprehension (animatsioon ja modernne kino peamiselt) Delayed comprehension (klassikaline maalikunst ja muu "paigalpüsiv" kraam).
Praktilistes ülesannetes püüdis ta meid suunata esimese poole, ta ise on ju ka aastaid olnud animatsioonistuudiote taustamaalija, ning kursus oli lõpeks animatsioonikallakuga. Näitematerjale oli siiski paljuski teisest valdkonnast - sain kunstiklassika kohta täiesti uue vaatenurga. Või õigemini, nüüd tean, mida vaadata. Lühidalt öeldes näitas ta, et neid põhimõtteid, mida õpetab, on kasutatud juba aastasadu (kohati aastatuhandeid), ainult rendering ehk viimistlusaste on erinev tänapäevasest trendist. Tolal oli inimestel laias laastus lihtsalt rohkem aega detaile nikerdada ja neid ka vaadelda. Sõnaga: Doré illustratsioonidest võib vabalt tänapäevalgi õppida kompositsiooni ja see on lausa soovitatav.

Märkmeid on veel hunnikus ja tihti on need seotud konkreetsete näidetega. Seepärast siinkohal enam tühjalt edasi ei vatraks. Loodan tegelt kogu materjali koos (meeletut otsimist vajava) näidismaterjaliga ka enda jaoks mingiks ühtseks loogiliseks tekstiks vormistada aja jooksul. Mõtlemisainest jagub siin endalegi pikemaks ajaks, seega pole siin mõtet poolküpseid mõtteid heietada. Selle holistliku käsitluse poole püüdleva materjali täielikuks haaramiseks oleks vaja lugeda vist raamatu jagu teksti - mida õppe(j)õud Lawrence õnneks hetkel ka koostavat. Olen visuaalselt manipuleeritud ja loodan selle teose ühel päeval osta.

Loodan siinkohal selle pikaleveninud reisipäeviku lõpetatuks lugeda. Sest vaimne seisukord on pärast kahte nädalat selline, (pisut parafraseerides Ivari pillatud lauset MSN-is) et ei saa vetsu ka minna ilma tangenseid nägemata.