SPX10 @ Stockholm

Kuidas me SPX festivali külastasime ja mida me seal nägime ja ei näinud. Külastasid Joonas ja Elina.

Kuna Elina oli kokandusvõistlusega järjekordselt võitnud auhinna - Kruiis Stockholmi - otsustasime külastada SPX10 festivali. Tegu on Small Press Expo -nimelise iga-aastase üritusega Stockholmi südalinnas Kulturhuset kompleksis. Korraldajateks samas majas tegutseva koomiksiraamatukogu töötajate, eelkõige juhataja Kristiina Kolehmaineni eestvedamisel toimuva üritusega, mis igal aastal tasapisi kasvab. Ega mul ürituse toimumine meeles poleks olnud, kui Kalle Hakola poleks seda mulle maininud nädal varem eesti Koomiksibiennaali avamisel. Ta küll mainis seda kontekstis, et soovib seekord skippida, kuid kuna mina pole sinna varem sattunud (ega üldse Rootsis varem viibinud), süttis lambike põlema.
Üleliigse reklaami pärast seda üritust küll süüdistada ei saa. Olin saanud küll Facebooki kaudu kutse, kuid kodulehelt naljalt ingliskeelset infot andis otsida... Midagi siiski leidsin ja kuna selle leidmine oli vaevarikas, kleebin teksti endale tänutäheks ka siia:

- - - -
SPX10

The Swedish festival Small Press Expo [spx] presents its 12^th incarnation in April of 2010. The 23^rd through the 25^th we promise to deliver a weekend packed with comics, a fine guestlist, lectures, film screenings, workshops, parties and the amazing fanzine and small press marketplace.

This year we put comics from Great Britain and the genres history and adventure in the limelight. Among the supporters and guests this year we find the Swedish Arts Council, Swedish publishers Galago and their great roster of comix creators, The French Institute in Stockholm and the following list of international guests:

Authors: Melinda Gebbie (Lost Girls), Dash Shaw (The Bottomless Belly Button), Lili Carré (Nine Ways To Disappear), Peter Madsen (Valhall), Ilpo Koskela (Paholaisen kuiskaus), Ron Regé Jr (Skibber Bee Bye), Gabrielle Bell (Cecil and Jordan In New York), Tim Pilcher (Erotic Comics: A Graphic History), Guy Delisle (Burma Chronicles) and Tom Gauld (Both).

Publishers: Chris Staros, Brett Warnock (Top Shelf), Alvin Buenaventura, Melissa Coats (Buenaventura Press), Shannon O' Leary, MK Reed (Sparkplug Comics), Paul Gravett och Peter Stanbury (Escape).

More guests to be announced.

We welcome all creators and publishers whether your output is in the form of photocopied fanzines, albums, those swanky hardbound graphic novels or webcomics, plus of course the reading public in need of a comics fix.

[spx10] April the 23rd through the 25th, Kulturhuset in Stockholm, Sweden, free admission! We start things off early in the week however with our free film program Bryan Talbot Presents on Tuesday. More » and Villemolle - Zombies! Hamsters! Sangria! Tiger Sharks! - on Thursday. Follow the external link to read More »

Please note! The Market is not open on Friday! It opens on Saturday at 11 am. 1. On Friday we have a roundtable discussion about erotic comics at 5:30 in Ekoteket. More » We celebrate Stockholm: A Night of Culture on the 24^th and are open until 10 p.m.!

A stream of updates (in Swedish) can also be found in the Galago blogg:

More »

[spx] is organized by Serieteket Stockholm with the support of Kulturhuset, The Swedish Arts Council, Galago and The French Institute Stockholm.

- - - -

SPX10 plakat müügisaali uksel. Pildistamist keelavat märki märkasin alles fotosid hiljem üle vaadates... Kui see märk oli seal aga tõsiselt mõeldud, on igal juhul tegu jaburusega. Small press oma olemuselt peaks olema patoloogiliselt reklaamialdis, et ellu üldse jääda.

Tagasiteel kohtusin muide laeva saunas ka koomiksikunstnik Ed-iga, kes polnud üritusest midagi kuulnud, kuigi oleks meeleldi tahtnud külastada. Aga ürituse antud kultuurimajast ülesleidmine osutus isegi vaevaliseks, kuna ma ei näinud ühtki suunavat silti. Vähemalt mitte selle sissepääsu juures, millest sisse marssisime ja kus oli toimumiskoha aadress poolemeetriste tähtedega kirjas ukse kohal. Sattusime sealt hoopis mingile kunstnike hängmispaigale, kus nad suurt kunsti lõid... või siis pigem ikkagi niisama hängisid. Aga siiski, kaks pilukat mesiterdasid nurgas vist mingeid tikand-manganukke.Läksime mõnede inimeste kannul trepist üles vist kolmandale korrusele. Seal oli too Serietek raamatukogu - koomiksiraamatukogu! Kuid vaid üksikud inimesed vahtisid siin-seal. Õgisin mõne viivu pilkudega neid lookas lette huvitavast koomiksikraamist; pea kõik maja vaheseinad olid aga klaasist, nii et suundusime edasi sinnapoole, kus rohkem inimesi tundus olevat.

Vaated müügilettidele.

Neljandalt korruselt leidsime lõpuks tuttavlikud müügiletid koomiksitega. Varsti nägin ka ühe suurema leti taga Kristiinat, keda teadsin juba Peterburi festivali ajast. Ta tundis mu ära ja suunas kohe väiksesse konverentsisaali, kus oli kõnelemas Paul Gravett. Tegu on mehega, kes alustas juba koomiksite publitseerimist ja nendest kirjutamist enam-vähem samal ajal, kui mina sündisin. Peab aga ütlema, et sinna ruumi ei viidanud samuti ükski silt ega märge. Aga ma lõpetan siinkohal korraldusliku poole kommenteerimise, kuna tegu on ikkagi väga väikese seltskonna korraldatud üritusega (põhimõtteliselt mõned raamatukogu töötajad) ja idee poolest polegi tegu rahvusvahelise koomiksifestivaliga. ...Milleks see ühel hetkel aga loodetavasti siiski kasvab.

Kuna ma olin saabumisest alles pea-laiali-otsas-olekus, siis ega ma Paul Gravetti jutust palju ei ammendanud. Natuke kahju, kuna ta rääkis inglaslikult elegantselt, ladusalt ja kilde loopides. Teemaks tema enda ja koomiksisõprade tegemised, nagu aru sain. Seinal saatjaks vaimukas slaidid koomiksimaailma suurtest tegijatest, kes kõik ta isiklikud tuttavad paistsid olevat.

Paul Gravett

Meelde jäi aga seik kellestki inglise kunstnikust, kelle naine olevat talt küsinud, et kas too ei tahaks koomiksitega tegelmise asemel hoopis tagaaias raha põletada... Kontekst oli siis see, et isegi Paul Gravetti kaliibriga mees peab mõnikord koomiksitegevuse kõrval elatist teenima mingi muu tegevusega ja koomiks on vaid hobi - rahalises mõttes. Elina pärast küll mainis, et ta mul lubaks küll hea meelega raha põletada, kui ma vaid viitsiks. Mina aga mõtlesin, et kui inimesel on olemas tagaaed (kus raha põletada), siis ei lähegi tal just kõige kehvemini ja virisemiseks pole põhjust. Aga eks see näitab üpris ilmekalt, et small press koomiksis või üldse igasuguses koomiksis, mis ei ole just massidele suunatud mainstream või geniaalne/hästi turustatud kvaliteetkraam, pole ülearune raha just igapäevane külaline.

Siin on väike video-stiilinäide kõneldust (kvaliteet ja volüüm kahjuks üpris nõrk)

Kõik loengud olid umbes 45 minutit kuni üks tund pikad ja tegelikult Gravett oli ainuke, keda kuulsime. Paljud teised loengud pidid olema rootsikeelsed, seega me kavasse väga ei süvenenud ka. Paraku, kuna seetõttu magasime müüglettide ääres uudistades maha järgmise huvitava isiku ettekande - Tom Gauld. Tema konsendreeritud minimalism on mulle meeldinud sellest ajast saadiks, kui Sven vabari pool tema väikest minikoomiksit nägin, mille Kristina oli Inglismaalt toonud. Tol ajal oli Tom veel kohalik kuulsus, kuid nüüd juba rahvusvaheline. Tema töid on nüüd ilmunud ka Kramers Ergotis, USA hetkle tuntuimas alternatiiv-kogumikus. Ka SPX10 plakatil oli kasutatud tema koomiksimotiivi. Jõudsin siis tema esinemisest näha vaid lahkuvaid inimesi. Ruumi sisse minnes näitas ta paarile inimesele veel oma sketchbooki ja ma piilusin ka üle õla. Tema sketchid on täpselt sarnased tema koomiksitele! Ei mingit lifedrawingut, vaid väikesed minimalistlikud figuurid, objektid, naljakad robotid, kastid... Sirvija avaldas selle üle imestust ja Tom mainis, et kui ta pühendust teeb raamatusse, siis üldiselt ei saa inimesed aru, mis on joonistatud ja mis trükitud. Tundub, et tema miniraamatutes avaldatud lood on olnud üpris originaalsuuruses. Hiljem ostsin ka tema raamatu The Giantic Robot, millesse ta joonistas ka ühe miniroboti...

Tom Gauld...

...ja tema pühendus.

Müüglettidest rääkides - neid oli üpris palju ja üldiselt olid müüjateks kas konkreetse kirjastuse või teoste autorid. Valik varieerus tõlgitud USA peavoolu kraamist iseköidetud asjadeni, vahele veel manga ja mingid eksperimentaalsed formaadid. Rootis tegijatest ei tea ma suurt midagi ja kuna ma keelt ei oska, ei osanud ma ka midagi välja valida. Midagi seninägematult põrutavat kunstipärast või ahhetamapanevat pealiskaudsel vaatlusel silma ei hakanud. Pigem uurisin paari "välismaa" külalise lette. Oli kohal paar laiema valikuga koomiksipoodi (ka ingliskeelseid koomikseid pakkuvad) ja lausa ka üks USAst kohale tulnud alternatiivikute esindaja-müüja. Paraku ei küsinud ma poe nime ega seda, miks või kelle kaudu nad sinna sattusid. Nende lett oli aga kõige huvitavam, kuna nägin endale palju tundmatuid väiketegijate asju... Väiketegija ei tähenda aga, et need oleks põlveotsas väljalastud asjad. Oh ei, paljude raamatute kirjastajaks oli näiteks Fantagraphics Books ja trükikvaliteet ületas harju keskmise taseme mäekõrguselt. Kuna veebis aga vähetuntud autorite või alles alustavate autorite teoseid eriti vaadata ei saa, oli lett küllaltki informatiivne.

Huvitavapoolne USA lett.

Ühes teises letis oli kohal oli ka Guy Delisle, kes on mitmete travel-comics raamatute autor (Pyongyang ja Burma Chronicles). Paraku sain sellest aru alles siis, kui tema viimased müügis olevad raamatud olid juba broneeritud. Ta ise oma raamatuid kaasa ei toonudki, vaid kasutas kohaliku raamatupoe teenuseid. Seega müünud ära 3 eksemplari oma kummastki reisiloost, võttis ta koti selga ja hakkas astuma. Kuulsin siiski kõnelusest, et tema järgmine teos tuleb Jeruusalemmast, ku ta aasta oli veetnud. Tema näol on siis tegu sarnase autoriga Joe Saccole, kui pisut vähem hardcore. See tähendab, et ta ei lähe vabatahtlikult keel põses ja brush näpus otse kuulirahe alla. Kuid ega ma täpsemalt ei tea, kuna pole lugenud ja magasin siis seekord võimaluse maha autogrammiga eksemplar saada. Samas polnud ka autori nime kuskil kirjas ja ega neid nägupidi tavainimene, nagu ma ise, eriti ei tunne.

Guy Delisle

Huvitav müügiartikkel ühe kunstilisemate raamatute poeletis oli James Jeani autogrammiga raamat Process Recess 3 - trükitud sketchbook. Seda pole ma (veel) omandanud, kuid see maksis 550 rootis krooni ja kuna ma polnud isegi nõnda palju rahagi vahetanud, et hakanud mõtlema ostmisest. Samuti oli seal letil Jamesi disainitud tillukesed kommikarbid, hinnaks "vaid" 90 rootsi krooni tükk. Kui ma mõne neist oleks ostnud, oleks see mu senise elu kõige kallim 50 grammi magusat.

Omandasin mõned raamatud USA autoritelt, kes ise kohale olid tulnud - Lilli Carré, Ron Regé ja Gabrielle Bell. Kahelt viimaselt õnnestus ka pühendus saada. Aga ega ma ausalt öeldes ilma selleta neid raamatuid ostnud poleks, või vähemalt neti teel tellinud. Kuna autorid aga kuidagi kurb-sõbralikult oma peaaegu puutumatute raamatukuhilate taga istusid, siis otsustasin just seal ära kulutada oma kuskilt kogunenud ja ettenägelikult kaasavõetud dollari-rahatähed.

Ron Regé

Mis torkas tavalisest koomiksifestivalist erinevat silma, oli laste rohkus. Pea igal kolmandal külastajalt tundus imik kaasas olevat. Keegi oli lausa kahelapse käruga müügilettide vahel kurvitamas. Küllap see on mingi rahvuslik eripära. Või olen mina Eesti eripäraga liialt harjunud...

Kuriositeedina oli raamatukogu välja pannud vaatamiseks Kramers Ergoti A2 formaadis väljalaske. See oli tõesti suur... Lappab Elina. Raamat on lahti Chris Ware loo koha pealt, mis tegelikult esimest korda tundus sellisena loetavas formaadis olevat.

Kaasasolnud Narratiivsus I ja II raamatud õnnestus ära anda, küll Soome ja Rootsi koomiksiantoloogiate väljaandjale, ning mõnedele veel. Vastu sai ka nende kirjastajate raamatuid - Glömp ja Cestbon. Olen neid seeriaid varem lugenud ja seega üllatusmomente silma ei torganud. Glömpi viimane väljalase (ametlikult ka kõige viimane ever) oli tösiselt "käest ära" ehk siis koomiksit ei meenuta seal enam eriti miski. Cestbon tundus viimaste väljaannete põhjal pisut oma erksust kaotanud oletavat, kuid minu jaoks on tegu endislet ühe huvitavaima euro-koomiksi antoloogiaga.

Kuigi ajalimiidi tõttu saime kohal viibida vaid pisut üle paari tunni, oli see ka taluvuslimiit. Lettide vahel trügimine ja uute raamatute lappamine võttis üpris ruttu juhtme kokku. Igatahes! Kokkuvõttes võib üritust tulevikuks soovitada kõigile alternatiiv- ja kunstkoomiksi huvilistele ja small pressi austajatele.

Koomiksisaak.

Teie ustav reporter rindejoonelt.

Maailma naba arvustused ja esitlused

Panen järgnevalt mõned lingid koomiksi meediakajastusele, mis möödunud aasta lõpus ilmusid.

"Maailma naba" arvustus Postimehes: Sokisalu Liinidega maailma nabale (Krista Kumberg)

"Maailma naba" arvustus Eesti Päevalehes: Joonas Sildre jätkab Eesti autorikoomiksite traditsiooni uue teosega (Kaarel Kressa)

Joonas Sildre külas ETV lastesaates "Saame kokku Tomi juures"


Siia lisaks Mõned fotod "Maailma naba" esitlustelt Tartus (7.11.09) Kirjandusmaja krüptis. Sellest üritusest ilmus järelkaja Raimu Hansonilt Postimehes.





Täpselt kuu hiljem (7.12.2009) toimus esitlus ka Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuses.


Kokkuvõttes võib meediakajastusega täiesti rahul olla. Müügiedust kirjutab pisut oma postituses kirjastaja Aidi Vallik.

Maailma naba - müügis!

"Maailma naba" - koomiks lastele ja lapsemeelsetele. Saabus trükist mõne päeva eest. Kirjastus Lugu-Loo väljalase. Saadaval hästivarustatud raamatukauplustes.

Täpsema ülevaate koomiksi valmimise lõpufaasist ehk kirjastamisprotsessist ilmub siia siis, kui väheke rohkem aega käes pärast jõuluhullust :)

Värvid ja tekst - tehtud!

Uh-oh, saingi tehtud enam vähem. Ülal on näha mõningav vähendatud leheküljenäited. Selle näitelehega spämmisin eesti kirjastusi. Tulemustest järgmises postis. Nüüd aga tehnilist juttu...

VÄRV

Kasutasin värvimise aluseks tutorialit, mis on siin. "Flattidest" värvidest ma aga eriti kaugemale ei läinudki. Kihte on mul lehekülje kohta kuskil 5-10, eraldamaks mingeid korduvaid asju - põõsad, majad, tegelased, taevas jne. Siit edasi polegi muud lisada, kui et lock transparency on nupp, mida peaks teadma iga endast lugupidav photoshopiinimene. Kõikidel tegelastel ja esemetel on oma värvikood ja see muutub vaid paaris kohas, kus on näiteks hämaram või varjulisem paik.

Värvikoodidega oli igavene jama, kuna üks tegelane peab sobituma ju mitmesse keskkonda. Üks värv, mis ühes kohas on ideaalne, muutub teisel taustal kohutavalt häirivaks või siis hullemal juhul kaob tausta äldse ära. Selle universaalse sobivuse paikatimmimisega ja lõpututute pisidetailide värvimine võttiski põhiaja värvimisprotseduurist. Ja ega ma mingi supertulemuseni muidugi ei jõudnudki - kuskil peab ka järelandmisi tegema.

TEKST

Teksti lisamine aruvutis on imelihtne. Teoorias. Tuleb lihtsalt pildifail kuhugi tekstitöötlust võimaldavasse programmi laadida, pealpool olevale kihile jutumullid joonistada ja kolmandale sinna otsa tekst tippida. Teoorias...

Esialgu proovisin seda teha Indesignis - saab ju lõputult palju lehti pildifailidega lisada, tekstide stiilid-värgid kah olemas. See mõte oleks toiminud, kui oleksin kasutanud raamita jutumulle, nagu algselt plaanis oli. Katsetused aga näitasid paraku, et ilma raamita kaob taoline mull koomiksi heledamapoolsetesse värviskaalasse ära ja isegi lõhub pisut kompat. Otsustasin siis raamiga jutumulli kasuks. Aga mis Indesignis puudu on, on varieeruva paksusega joont tekitav joonistusvahend! Kasutades ühejämedust joont, jääb mull aga liialt tehnitsistlik-arvutilik...
Nonii, mõtlesin - nüüd on siis teada, miks 99% arvutikirju koomiksites on imevad. Esiteks on halb font valitud ja teiseks mõttetud monotoonsed arvutimullid.

Jäi üle programm Illustrator, kus võib joone paksusega mängida palju tahad. Aga kas on mõttekas 32 lk eraldi faili tekstidega teha ja neid lõputult avada ja sulgeda? Noh, nagu tellitult, on viimases Illustraatori versioonis lõpuks ometi võimalik lisada lehekülgi. Kuid arvake, kas Illustraator kannatab välja hunnikut lehekülgi rasterpiltidega ühes failis sama hõlpsasti kui Indesing? Loomulikult mitte. Kui ma olin 30 lk sisse loadinud, läks mu suht 4 GB rammiga arvuti lihtsalt nii lolliks nagu ei kunagi varem ja programm hakkas lakoonilis-nutuseid erroreid teatama. Lõpplahendus - jagasin koomiksi tekstifailide osa kaheks - 16 ja 16 lk. Taolist kahte faili vedas arvuti välja hästi, ainult salvestas iga kord umbes 5 minutit...

Teksti valisin välja sellise, mis joonistusega haakuks ja mida ise pole varem väga kasutanud. Leidsin päris sobiva omaarust. Muutisn sel fondil ka mõningaid parameetreid - tähevahe, kõrgus jm. Tekstimulli raami joont pidin ka pisut muutma, et tekiks iga kord väike random-efekt. See sobib mu brushijoonega nüüd kah suht normaalselt.


Nõndapalju siis asjast, mida keegi ei märka. Lohutan end sellega, et see mittemärkamine oligi võib-olla tegelikult üks eesmärke.

Kes aga teab, kuidas teha varieeruva joonejämedusega jutumulle arvutis nii, et neid korraga vähemalt 30 lk peal hõlpsalt töödelda, võib mulle kommentaari jätta antud posti juurde. Manga studio vms?

HELID

Lisaks on mul "heliefektid" eraldi Photoshopi kihtidel, mida pisut wrapiga painutasin ja väänasin, kus vaja. Alul olid mul helid kõik käsitis tehtud, kuid mingil hetkel hakkasid need liialt koledad tunduma. Samas mõtesin ka tulevasele võimalikule tõlkimisele - siis peaks need nagunii ära muutma, parem siis juba arvutis tippida. "Käekirjana" jäid helid vaid mõnedes.. umm... ekspressiivsemates kohtades.
Siin on üks näide arvutikirjast.

KOKKUVÕTTEKS

Te ei kujuta ette, kui palju on pisidetaile, mida peab 32 lk juures tähele panema. Värvimine ei võtnudki nõndapalju aega kuivõrd igasuguste pisivigade lahendamine. Aga noh, asi venis esialgsest graafikust umbes 15 päeva üle, millest umbes 5 röövisid mingid ootamatud tööd. Siiski - hea tulemus. Loodan juuni alguseks koomiksi täielikult lukku panna koos kaanepildi ja veel kolmesaja pisikese parandusega...

kontuur - tehtud!

Umbes nädalase hilinemisega teavitan, et koomiksi kontuur on valminud! See valmis küll oodatust umbes nädal kiiremini (tempoga 2-5 lk päevas kahe nädala jooksul), kuid nüüd on see võidetud aeg lihtsalt muude maiste tööde-toimetuste nahka läinud ja mai lõpuks ehk homseks, ta küll ei valmi, nagu varem plaanitud. Näiteks valmis vahepeal üks lühikoomiks Eesti Ekspressile ja täna loopisin päev läbi puid kuuri... Eks ta ole.
Aga! Kõik lehed on aga juba skännitud (kahes tükis ja siis arvutis kokku pandud, kuna A3 skännerit mul pole) ja esialgsed "lamedad värvid" peale pandudki juba. Lamedad värvid tähendavad seda, et taust ja tegelased on eri kihtidel olevate suvaliste toonidega täidetud, et hõlpsamalt siis värve edasi tuunida. Värvidest aga lähemalt järgmises või ülejärgmises postis.

Kontuurimiseks kasutasin vahendit Pentel Brush Pen.
See on jaapanlaste leiutis, nö täidetav pintsel. Ots on karvane nagu "päris" pintslil, kuid karvad on tehismaterjalist ja väga hästi kuju hoidvad - põhimõtteliselt ei saagi neid kõveraks painutada või kuidagi rikkuda. Pigem on ainukeseks veaks, et mõnikord tulevad mõned neist pärast suuremat vehkimist lihtsalt küljest ära. Vahend on väga tundlik ja võimaldab suht kiiret ja spontaanset joonistamist. Kuigi mõni high-end pintsel (Kolinsky Sable vms) on veelgi tundlikum ja hea tindiga lausa võrratu töövahend, jääb antud Penteli toote puhul ära tindipotti kastmine ja karvade puhastamine, mis tõstab märgatavalt töötempot ja lõbusust. Tulemus on üldiselt samuti väga-väga hea, kuna joone varieeruvus ja kulgemine võib parimatel hetkedel olla küllatki tundlik ning dünaamiline.
Kas see väide kehtib ka antud koomiksi puhul? Keskmiselt. Üldiselt olin kogu protsessi juures nö "brushimist" kõige enam oodanud, kuna see on illustratsioonide puhul alati mul lemmiketapp. Ilmselt olin end juba ootusega niivõrd üles kütnud, et antud etapp polnudki niiväga lõbus. Põhjuseks ka ilmselt see, et siin ei näe valminud lehe puhul head lõptulemust väga selgelt, kuna paljutki on neis kompades planeeritud liigendada värvide ja tonaaluse abil. Seega on tihti kontuuritud leheküljed ilma toonidete suht... tühjad või halva kompaga. Pealegi pole ma ära õppinud musta tooni kasutamist pinna organiseerijana, viirutust ka antud loos väga palju pole ning jooned näivad siis ekslevat paberil tihti suht abitult.

Esimesed värvimiskatsetused arvutis aga näitavad, et tegelikult saab mu kardetud värvimine olema ilmselt hoopis lõbusam ja rahusdustpakkuvam. Siin hakkab ju koomiks oma lõplikku ilmet võtma ja see meeldib mulle juba hulga rohkem. Värvimisest ja jutumullide pealepanekust aga täpsemalt siis edaspidi.

Ahjaa, mõned arvud ka kulumaterjalide kohta. Kogu koomiksi peale (32 lk) kulus umbes 4 padrunit spetsiaalset Penteli tinti. Vahepeal pidin ka uue Brushi kasutusele võtma, kuna vanal (juba ka muudes töödes pea pool aastat kasutatud isendil) tulin otsast mitmed karvad ära ja see muutis pintsli otsa liialt teravaks. Nagu öeldud, see on tüüpiline ja ainuke viga nende joonistusvahendite juures. Kuuldavasti saab osavama käega selle teraviku kääridega eemaldada... Endal pole veel ilma pintslit veel hullemini vigastades õnnestunud.
Öiseid brushmistunde aitas erksamalt mööda saata vana hea 2-gigane Ipod nano, seega käib ka mu kõrvakuulmine ilmselt nüüd mõne millisajandikuga kulumaterjalide alla :) Korrektsuse huvides olgu ka mainitud, et kõlasid palad artistidelt nagu Franz Ferdinand, Led Zeppelin, Oasis, Beatles, Radiohead. Kõik peale viimase ei kuulu absoluutselt mu igapäevasesse (isegi igaaastakümnesesse) playlisti, kuid sellegipoolest oli tore rokkimine.

Puhtand valmis!

Puhtandid, mida saab nüüd pintsliga üle joonistama hakata, on valminud. Puhtandite tegemiseks kulus kuskil nädal ja kasutasin järgnevaid vahendeid


Valguslaud. A4 formaadis. Ostetud Photopoindist hinnaga ~1000 EEK ja adapter hinnaga ~300 EEK eraldi juurde tehnikapoest. Asendamatu vahend, kuna aknaklaas teeb mu käe pärast viit minutit kangeks ja külmaks. Kui mul poleks valguslauda, oleks mu töökiirus ja töörõõm ilmselt olnud poole madalam.
Loodan selle ainult kunagi asendada kaldus pinda omava suure töölauga, kuhu on valguslaud juba sisse monteeritud.

----------

Sinine 0,7 pliiatsisüsi. Täpsemalt, Penteli punased (0,5) ja sinised (0,7) mehhaanilise pliiatsi süsid, topitud suvaliste siiski kuid pisut kallimate kestades sisse. Süsid on ostetud (st tellitud) Inglismaalt, hinnaks oli vist kuskil 2 naela per topsik. Punast kasutasin raamide joonistamiseks ja sinist piltide sisu jaoks.
Sinine harilik pliiats on inimkonna suurim leiutis pärast valguslauda. See ei lähe laiali ega määri, on jäigem kui "harilik" ja hiljem saab selle arvutis väga hõlpsalt eemaldada musta kontuuri alt. Punast pliiatsist kasutasin selleks, et raamid arvutis alles jääks. Samas polnud see hädavajalik, kuna neid raame vajan arvutis vaid hetkeks ja siis eemaldan need samuti. Kuid eks nad mõjuvad dissiplineerivalt sinisele lennukamale joonele. (Muide, punane 0,5 mõõdus pliiats osutus olevat ülimalt pehmeks ja kergeltmurduvaks vasutpidiselt sinisele 0,7 mõõdus isendile...)
Siin on tulemus:

Raamidest veel nõndapalju, et kuna eelneval kavandil olid kõik ruudud üksteise otsa joonistatud, siis nüüd pidin välja mõõtma täpsemad vahed. Sellega seoses muutus kogu layout kuskil 1 cm laiemaks ja ka osa pilte koos sellega. See sündmuste käik oli aga väga positiviine, kuna too lisamillimeeter kulus peaaegu alati üllatavalt hästi ära. Ilmselt on mul komme liialt serva kinni asju joonistada....

----------

A3 Paber. Harju keskmisest kvaliteetsem joonistuspaber. Ostetud Helsingi raamatupoe kirjatarvete osakonnast (Akadeeminen Kirjakaupa). Hinnaks ca 15 EUR. Katsed Eestis analoogset VÄHEGI kvaliteetsemat A3 paberit leida ebaõnnestusid täielikult.
Visandada oli antud paberile hea, kuid esimesed brushpen-i katsetused kontuuri osas näitavad, et võiks paremini värvi imada - kipub laiali minema. Mis seal ikka, eks hoian end joone lennukuses pisut tagasi ja lasen kuivada ka vahepeal.
Siin on 32 lehekülge valmis visandeid:

----------

Hariklik joonlaud. Need 40 cm ja 30 cm pikkuses joonaluad sain hangitud kohalikust kunstipoest, hinnaks vastavalt 10 ja 5 EEK. Arvestades nende vajalikkust ruutude mõõtmisel ja vedamisel, oli see päris hea ost!
Peab mainima, et enamik ruutude mõõte kopeerisin siiski vastu valgust eelmise valmismõõdetud lehe pealt (markeerides ruutude servad ja ühendades seejärel joonlaua abil), kuna ruutude püstine kuju varieerub loos väga vähe ja laiuti ruutude jaoks kasutasin samuti tihti korduvaid mõõte. Nii et matemaatikat ei pea koomiksi tegemiseks väga palju oskama.

----------

Kustkumm. Pilt puudub, kuid see on taoline "nätsulik" halli värvi julla, saadaval igas Eesti häsitivarustatud kunstipoes. Hinnaks kuskil 20 krooni. Olen õppinud seda nätsu hindama, kuna see ei aja puru ja võimaldab samas paberit hävitamata kustutstööd teha. Miinuseks on aga see, et kui liiga palju käes mudida, siis hakkab käsi määrima.

----------

Nõnda, nüüd ootab ees "brushimine" Pentel Brush Penniga ja seejärel värvimine arvutis. Kuna pool aprilli pole veel läbi, oleme veel napilt graafikus - aega on kaks ja pool nädalat.

Visandid valmis! (päriselt!)

Nagu planeeritud, on kõik visandid märtsi lõpuks valmis. Parandatud on mõned karakteri disainivead ning lisatud esialgne tekst. Tekst veel muutub sõnastuselt päris kindlasti lihvitumaks ja võibolla isegi kontseptsiooni poolest, kuid maht peaks enam-vähem lukus olema.

Ülaloleval pildil on näha kogu teos ühes kaadris. Printisin arvutis kirjutatud tekstiplokkidega kõik lehed A4 foraadile välja ja kleepisin kokku, et üldpili vaadata ja suuremaid vigu märgata. Seinal on ka väga mõnus punase tintekaga vigaseid kohti sodida :) Lisasin väljaprindil ka jutumulli kujud käsitsi, kuna arvutis polnud neid mõtet veel joonistama hakata. Nüüd järgnevalt valmima hakkav puhas sinise pliiatsiga joonistatav kavand nõuab, et kõik oleks võimalikult täpselt paigas.
Ilmselt saab lõplikul versioonil olema nii, et tekstimullidel pole musti raame. Esiteks saab minu brushijoon olema juba piisavalt aktiivne ja ekspressiivne, et need arvutilikult mõjuma jäävad elemendid oleks juba liiast. Ühe koomiksiruudu pind saab siis defineeritud olema värvilise taustaga ja tekstimull lõikab seda tausta omakorda valge pinnaga.

Üldiselt on meeleolu selline, et ei tahagi enam muud tööd teha kui koomikseid sarnaselt vorpida... Leiaks nüüd ka ainult selle isiku või asutuse, kes selle töö ja vaeva kinni maksaks, et põhitööna taolist asja harrastada ilma totaalses vaesuses elamata. Tegin naljapärast arvutuse, et kui miinimutasu eesti ajakirjandusel (madalaimad honorarid Eestis) ühe pildi eest on kuskil 300 krooni, siis minu töötasu kogu selle kupatuse eest peaks olema kuskil 67000 krooni. (Arvutuskäik lähtub sellest, et keskmiselt on ühel leheküljel 7 pilti: 7 X 300 X 32) Arvestades, et Eestis on taolise asja tegemises mul nagunii (tahtmatu) monopol ja motivatsioon ning kogu töö võtab aega kuskil 3-4 kuud tihedat tegevust, siis pole see ju sugugi palju :P Selge on aga see, et Eestis sellist honorari ma kindlasti ei saa ja pikk miinus on eelarvesse eelnevalt kirja pandud.
Samas lohutan end sellega, hulgi on alati odavam (ja kergem vorpida) ning võin üldse õnnelik olla, kui keegi seda avaldadagi tahab, kuna nagunii on lähiaastatel totaalne majanduslangus.

Siin tutvub esimene noor lugeja valmiva teosega (õnneks ei oska ta veel piisavlt rääkida, et süzheed teistele ära spoilida):

Visandid valmis! (peaaegu)

Vaadates eelmise postituse kuupäeva, on seda endalgi raske uskuda, kuid tõepoolest - mu ees laual on 32 lehekülge visandeid! Algne plaan oli visanditega ühele poole saada kuu lõpuks, alles 8 päeva pärast. Suur töö on tehtud, kuid nüüd reaalsusele silma vaadates, peab ütlema, et lõpliku kavandi valmimine sinna kuulõpu kanti lükkubki.

Pean nädala jooksul veel tegema järgmist:

1. Teksti valmis kirjutama, et saaksin aimdust, kui palju ja kuhu ma ruumi juurde tekitama pean. Nagu varem kirjutasin, olen hetkel põhirõhu pannud pildile. Teoreetiliselt peaks 90% koomiksist olem loetav-arusaadav ka ilma igasuguse teksita. Samas on mõningad kohad, mis kindlalt vajavad teksti sekkumist - mul pole tegelikult veel õrna aimugi mõnede tegelaste mõningate käitumismotiivide kohta... Nad pole seda lihtsalt verbaalselt väljendanud veel :)

Teksti hakkan kokku kribama arvutis. Täna pildistasin leheküljed üles (kümme korda kiirem kui tükkhaaval A3 paberite skännimine ja kokkusobitamine) ja panin küljendusprogesse. Teksti kirjutan siis eraldi kihil otse piltidele, nii nagu ta lõplikult olema hakkab. Tekstitüübiks jääb ilmselt anonüümne koomiksilik font, kuna ma olen liiga laisk enda käekirjafondi tegemiseks. Veel vähem viitsin ma hakata teksti maalima otse koomiksisse, mul pole lihtsalt selleks püsivust ega aega. Pealegi on mul plaanis see tulevikus ka inglise keelde tõlkida, et saada kogemus suhtlemiseks kirjastustega väljaspool Eestit. Ja arvutis käib teksti vahetamine 1-2-3.

2. Pean kogu kavandi üle käima selle pilguga (ja julma kustukummiga), et iga konkreetne tegelane laias laastus läbivalt sama näo ja teoga oleks. Mul polnud eelnevalt model sheete tehtud, kuna tegin karakteri väliskujud suurelt jaolt valmis nüüd koomiksi kavandamise käigus. Mõnes mõttes on taoline vabam suhtumine mulle rohkem sobivam, kuna tegelased saavad kohati "moonduda" vastavalt süzheele ja kompale. Teisalt, nüüd korraga kogu hunnikut lapates, moondub mõni neist liialt palju... Mõnel olen algse riietuse detaile ära unustanud, ühel muutub nägu koguni igal pildil, ainult riietus jääb samaks... Noh, tegelasi on küll nii lühikese loo kohta tegelikult päris palju, kuid see pole vabandus taoliseks jamaks.

3. Üks suur pilt on lõpetamata, ühele väiksele pildile ei osanud ma midagi veel joonistada ja läbivalt on vaja valmis joonistada umbes 100 kassi...

Kui needa asjad on tehtud, siis pean aprilli jooksul:

1. Sinise piiatsiga ja valguslaua abiga kogu kavandi paksemale paberile kandma.
2. Selle sinise kavandi ära inkima ehk siis musta joonistusvahendiga üle kontuurima (must vahend=Pentel Brushpen).
3. Koomiksi ära värvima. Seda teeb tegelt mu abikaasa.
4. Kaanepildi välja mõtlema ja teostama.


Üldsõnalist loba veel...
Toimetada oleks kavandi kallal veel palju ja ma ilmselt võiks nokitseda lõputult iga tööfaasi kallal. Kuid tahaks siiski kogu protsessi võimalikult kompaktse ja kiire hoida. Noh, nagu harjutus "päriselu juhtumiks", kus peaks näiteks paari kuuga kogu koomiksi valmis saama. Hetkel tundub kogu protsess venivat keskmiselt kolme kuu pikkuseks. Aprilli lõpuks on plaan asi igal juhul valmis saada ja see kõlab kahtlaselt ajakulukalt. Kuid eks näis... Võibolla järgmine koomiks (kui ma käesoleva teose tegemise kätte ära ei sure) valmib rutemini.

Praegune protsess on igal juhul end juba kuhjaga ära tasunud. Kolm nädalat iga päev pildikompasid valmis visates ja tegelasi skechides, on silmaga näha, et käsi läheb aina rohkem lahti. Samas, lõpp oli juba väga raske. Lihtsalt kurnatuse, tüdimuse ja talve esimese kallalekippunud (nohu)tõve tõttu. Põhjus, miks ma ei saa kunagi animaator olla, vaevab mind ka pikema koomiksi puhul - ma ei suuda ühe ja sama tegelast kümneid ja kümneid kordi innustunult joonistada. Võibolla seetõttu saigi alateadlikult tegelasi tehtud palju ja erineva tüpaazhiga.

Mida head siiani õppinud olen, mida edaspidigi rakendada tasub?
* Thumbnailid ehk algselt tehtud minipildid loo kulgemisest on absoluutselt möödapääsmatud! Ülimalt tihti pöördusin nende juurde tagasi, et mittetöötava kompa jaoks lahendust leida (kuigi ma thumbide puhul kompale pea üldse ei mõelnud).
* Ruudud on mul suurel kavandil eraldatud vaid ühe joonega, lõplikult peaks piltide vahele jääma ka valge ala. Kavandile sobis aga see ühejoone-eraldatus hästi, kuna tihti pidin ruutu nihutama vastavalt pildil toimuvale, kuna tegelaskuju või kompa seda nõudis. Väljajoonistatud ruutudega oleks seda keerukam teha olnud.
* Iga tsükkel (sisu-thumbnailid-kavandid) tasub korraga valmis teha, kuna muidu jääb vahele pikem paus, millest restarti teha on VÄGA raske. Seega on hea, kui on aega varutud. Kavanditega tegelesin pea iga päev kolme nädala jooksul.

Vigadest õpitakse ka.
* Hetkel tundub suurim viga olevat lehekülgede arv. 32 lehekülge puhast koomiksit sai suht huupi paika pandud ja lugu selles taktis suht täpselt valmis mõeldud. Nüüd aga seisan aga tõsiasja ees, et trükipoognas on 32 lehekülge ja tiitellehe jaoks pole enam ruumi. Igal juhul, kui see trükki jõuab kunagi, on see pisut freak-raamat juba ettemääratult.
* Tegelasi on liiga palju ja peategelast tegelt eriti polegi. Noh, on üks, kuid temale võiks rohkem tähelepanu pöörata. See vaevas mind tegelt juba üld-süzhee kavandamise juures, kuid nüüd suurt pilti nähes on see muidugi võimendunud. No kellele sa kaasa elad, kui peategelane esineb kui kuuvarjutus! Iga väiksemgi tähelepandamatus või käegalöömine võimendub, mitte ei kao joonistuste vahele!
* Kui tegeled A3 paberitel joonte vedamisega, osta pikem joonlaud kui 30 cm! See 40 cm pikkune joonlaud maksab vaid kümme krooni, eksole. Avastasin nimalt poole pealt, et kogu lehekülgede suurus oli kuskil muutunud vähemalt pool cm väiksemaks ühest küljest.
* Kui jood teed/kohvi/mahla, siis hoia oma Intuos3 digilauast eemale, eksole. Vedelikukahjustus ei mõju sellele neli-viis tuhat krooni maksvale vidinale kuigi hästi.
(Me kasutame nüüd Intuos2 lauda, mille ostsin kasutatult tunnustatud digimaalija Kaiti käest ja kui suudame sellest teetassid eemale hoida järgneva paari kuu jooksul, siis saab koomiks just selle lauaga ära värvitud.)

10 lehekülge pliiatsit!

Hurraa, eelmise nädalaga valmis 10 lehekülge suht täpseid kavandeid! Tulemuseks valus käsi ja suur kurnatus kogu seniseks nädalaks (täna on juba kolmapäev). Siiski võib tulemusega üldiselt rahul olla ja protsess ise oli ka üllatavalt lõbusapoolne.

Paar mõtet siia, mis ei oma erilist tähtsust laias plaanis, kuid käivad ehk "adekvaatse tööprotsessi kajastuse" juurde.
* Olen umbmääraseks ja utoopiliseks tempoks endale seadnud 10 lk nädalas. Eelmisel nädalal oli kõva vunk sees, kuid käesolev nädal näib kuluvat peamiselt taastumiseks... Nüüd kesknädalal leidsin jõu, et paberid uuesti ette võtta.
* Teine tärmin on endale seatud suve algus - siis võiks see juba ära trükitud olla mingil viisil. Eks näis, eks näis, mis elu tuua võib...
* Ma pole suutnud ega tahtnud lisada veel ainsatki tekstimulli. Mul on tekstiga kombeks liialdada ja liialt sõnaohtraks ja keerukaks minna. Paras mulle siis nüüd, kui teksti jaoks enam ruumi ei jää!
* Üldpilt tundub nihkuvat aina vanema vanusegrupi suunas. Ma ei tea, kas see on hea või halb... Olimar Kallase ja Priit Pärna lood olid ju ka lastele, kuid samas ka "vanadele". Taolisele määratlematule sihtgrupile pihta saamine on ilmraske ülesanne ja kindlasti pole see mu taotlus antud looga. Kuid ehk aitab see, et teksti nagunii väga palju ei mahu ja enamus jääb visuaalse huumori ja karakterite kanda. Samas, mu eesmärk pole anonüümset lugejat rahuldada, vaid endale võimalikult meeldiv asi teha meeldiva tööprotsessiga. Muul viisil pole huvitav.
* Illustratsioonitööde puhul on mul viimasel ajal kombeks olnud teha mitmeid kavandeid ja neid valguslauaga aina täpsemaks kavandada. Nüüd olen õppinud ära kustkummi kasutamise! Mul on lihtsalt tunne, et ma ei suuda seda veel kaks korda ümber joonistada... Järgmine ümberjoonistus saab olema küll valguslauaga, kuid siis juba paksule paberile sinise pliiatsiga, et brushpenniga seejäral ära kontuurida kõik.
* Koomiksi loomisprotsess ja tulemusest saadav kaiff on endiselt sama, mis see oli 10 või 15 aastat tagasi lapsepõlves ja noorukieas - kõik polegi minu jaoks veel kadnud!

Maailma naba - sissejuhatus ja algus

Mis toimub?
Alustan käesolevaga ühe koomiksi valmimisprotsessi kajastamist. Peamiselt seetõttu, et endal hiljem huvitav vaadata oleks ja ka protsessile teatud kontrollmehhanism avaliku blogi näol anda.

Koomiksi tööpealkiri on "Maailma naba". See lugu on peamiselt suunatud lastele ja lastemeelsetele. Projekti teostan koos osalt abikaasa abiga. Esialgu tegutseme "oma lõbuks", kuna pole ei kirjastajat ega tellijat. Paari kirjastajaga oli siiski enne majandussurutise täielikku sissesadamist 2008. aasta lõpupoole juttu, huvi oli tolal vähemalt olemas, kuid kokkulepeteni ei jõudnud (ega tahtnudki veel jõuda). Isiklikus plaanis teostan seda koomiksit eelkõige enda proovilepanekuks. Olen juba vist üle viie aasta plaaninud joonistada mõni pikem koomiksilugu, kuid siiani pole tegudeni jõudnud. Nüüd, 2009ndal aastal otsustasin, et kui ma ka oma 30ndaks sünnipäevaks seda ikka veel teinud pole, olen totaalselt läbi kukkunud "koomiksikunstnik". Hiljuti sain juba 29.

Taustast.
Oma viimase pikema koomiksi tegin 16-aastaselt. Pikaks koomiksiks pean siinkohal lugu, mille lehekülgede arv on üle 30 ja seda kannataks eraldi trükisena kirjastada. Too puberteedieas tehtud koomiks oli 32 lk pikk, enda köidetud ja juba nii ebatsensuurse pealkirjaga, et seda ei kannata siia kirjagi panna. Seda eesti undergroundkoomiksi klassikat on lugenud mu põhikooliaegne pinginaaber ja abikaasa. Ma eelistan, et see lugejate arv ei kasvagi...

Vahepeal tegin läbi aastate päris mitmeid lühikoomikseid nii novelli kui ka ajaleheriba formaadis, kuna pidasin lühiformaati just selleks õigeks ja heaks vormiks, et midagi kähku ära öelda või mõnd huvipakkuvat stiili katsetada. Umbes 23 eluaasta paiku hakkasin arvama, et nö suurvormid koomiksis on ka võluvad. Sellest ajast alates olen plaaninud võibolla kümneid (sadu?) erinevaid lugusid, mida sel kujul jutustada. Miks neist ükski valminu pole? Hea küsimus ja ma tean ka vastust! Esiteks pole mul olnud piisavalt kindlat kätt ja vahendit, et end suure lehekülje arvu ees enam-vähem kindlana tunda. Teiseks poel mul olnud piisavalt ühtset loo-kontseptsiooni. Kas nüüd on? Aeg annab vastuse, kuid vähemalt on mul hetkel ülbet pealehakkamist ja lühivorm on lihtsalt lõplikult ära tüüdanud.


Algus.
Ega ta nüüd teap mis suurvormina plaanitud polegi - 32 lehekülge. Kuid neetult töömahukas on ta siiski. Õnneks on abis abikaasa, kel on ka küllalt suur koomiksitegemise kogemus. Lohutan end sellega, et kui sellele loole peaks kunagi järgnema muud pikemad koomiksid, siis läheb meil või mul ehk ladusamalt ja kiiremini.

Postitan siia väikse ülevaate siiani toimunust. Umebs 4 kuu jooksul on muud kiirete tööde-tegemiste ja eraeluliste teimetuste kõrval valminud koomisksist loo üldine kulgemine kavandi vormis ehk thumbnailid.

1. Brainstorming ja lehekavandid.

Ma pole kuigi palju uurinud teiste koomiksitegijate töömeetodeid. Aga nii palju, kui kuulnud-näinud olen, on need suht sarnased allolevale tööprotsessile - suurtest ideedest liigutakse tasapisi konkreetsemateni.
Alul istusime siis kaasaga maha ja lõbustasime end nii tunni-paari vältel mõtetega, milline üks naljakas ja huvitav lastekoomiks võiks olla ja milliseid tegelasi sisaldada. All on näha selle töö vili märksõnadena lk 1 näol. Edasi panime paika loo kulgemise umbkaudse rütmi (näide lk 2) ja siis trükkisime paari lauset iga lehekülje kohta, et endal selgem pilt oleks (näide lk 3). Kokku võttis protsess aega paarist-kolmest päevast mõned tunnid.

2. Krakterid ja keskkond.

Edasi võtsime kätte ja kriitseldasime hunniku pabereid täis visioonidega, kuidas võiks välja näha koomiksis tegutsevad tüübid. Need olid küll väga esialgsed mõtted, kuid tundub, et mitmed neist lähevad isegi käiku. Tegime seda muide 24H koomiksiürituse raames.
(Blurrisin need ja edasised visandid ära, kuna ma taha, et sisu väga ilmne oleks ja teiseks võib paljugi veel kardinaalselt muutuda.)

3. Väikesed thumbnailid.

Edasi tegutsesin peamiselt üksi. Alustasin väikeste piltide skitseerimist, mis näitavad, mis miskil leheküljel täpsemalt toimub. See on siiani olnud kõige aeganõudvam osa. Kuna detailsusele ega joonistamisele selle faasis üldse rõhku panema ei pea (ei tohigi!), siis on need pildikesed üpris väikesed. Ühele A4 lehele mahub suisa 9 lehekülje jagu koomiksit!
See protsess võttis vist aega umbes 3 tööpäeva (mitte järjestikust) ja juhe oli ikka päeva lõpuks parajalt koos, kuna "arvutamist" on siinkohal teha väga palju. Samas on see tööprotsessi osa, kus on veel kõige enam vabadust ja esinevad süzheelised ideesähvatused, mis on koomiksi loomise juures üks suuremaid lõbusid. Seega on siin käsikäes koos koomiksloome kõige suurem valu ja võlu.

4. Suuremad thumbnailid.

Väikeste thumbnailide viga on see, et enda kriitseldatud-konstrueeritud süzhee kipub ruttu meelest minema ja genidaalse ideesähvatuse paika pannud paar joont ei aita alati. Seega tuleb need ruttu ümber joonistada suuremateks.
Siin mahub nüüd ühele A4 leheküljele 4 lehekülge koomiksit. Täpsustasin samas muidugi ka juba detaile ja parandasin loogikavigu, rütmi ning süzheed. Teksti on siin vaid üksikute lausete või märksõnadena.
Aega võttis see töö jällegi 3-4 päeva, kuid läks juba pisut lihtsamalt. Muide, kuna väikestelt thumbnailidelt suurtele ülekandmises tekkis mul vahepeal pea kuuajane paus, siis oli koomiksi teist osa juba märgatavalt raskem "taastada".

5. Suur kavand.

Siin pole esialgu veel midagi. Otsustasin ainult ära, et rohkem ma väikselt ei viitsi seda koomiksit ümber joonistada ja hakkan hoopis suuri kavandeid tegema A3 paberil. Samas asun sinna paralleelselt ka teksti välja mõtlema. All on näha esimese lehekülje joonitud paber. Siin on ehk kõige aeganõudvam tööprotsessi osa, kus on tohutult detaile ja kompositsiooni veel vaja läbi mõelda. Samuti hakkavad siin oma välist ja sisemist kuju võtma tegelased. Kuid see pole enam nii keerukas need eelnevad kui väikesed thumbnailid, kus peab terve maromaailma süsteemi nullist peale valmis looma.

Kujutan ette, et ka suurelt pean selle vähemalt kaks korda ümber joonistama enne kui musta värviga puhtaid kontuure tegema asun. Samas ei sea ma endale hetkel mingit tähtaega. Koomiks võib valmida kuu ajaga alates tänasest postitusest ...või ka 31 detsembril sel aastal.

Pixarikoolitus Viborgis - lõpetuseks väike kokkuvõte

Rahva tungival soovil ja ka endale kuuldu-nähtu lahtimõtestamiseks teen siia veel ühe väikese kokkuvõtte reisil õpitud asjadest :)

Paul Topolose kursus (esimene nädal, 21.09-26.09).
Teooriat rääkis Topolos suht vähe. Tegelesime nädala jooksul Photoshopis kahe pildi maalimisega ja seal oli õpetlik see, mida head ta sinu pildiga tegi. Õppisin eelkõige seda, et ei tasu detailidega nikerdada, kui üldpilt logiseb. Üldpilti saab jällegi kiirelt color/darken/lighten layeritega tuunida. Suurel ekraanil esitatud kiired tutorialid olid kogu matte-paintigut demüstifitseerivad minu jaoks. Sain isegi käe soojaks. Kõik, mis ta näitas, oli häbematult lihtne (ja geniaalne?). Pilt algab tihti eeskujude/inspiratsiooni otsimisega ja lõppeb samuti fotorefferentsilt võetud detailidega, kui taotlus on realismi suunas.
Esimesel päeval siiski ka teoreetiline storyboardi-õpe. Sealt sain uudse asjana teada, et kahe konfliktis/kõneluses osaleja vahel on filmis alati mõtteline joon, mida kaamera ei tohi ületada (v.a. siis, kui teab täpselt, mida teeb), vastasel juhul on vaataja segaduses.

Lawrence Marviti kursus (nädalavahetus+teine nädal 27.09-03.10).
Teooriat oli väga palju ja seda siin ära jutustada oleks nädala töö. Ta näitas hunnikute viisi slaide/filmikatked, mida saatsid kommentaarid. Osasi asju olin kuulnud, osasid mitte. Püüan midagi üldistada...

Värvikursus.
See oli minu joaks kõige uudsem osa. Kasutati "päris" värve - mätserdasime akrüülidega - ja ilma nendeta oleks teoreetiline jutt ka vist mõistetamatu olnud. Ta seletas värviratast ja selle kasutamist. Sain teada, et väljaspool teooriat pole olemas müstilist kõige "puhtamaid" ning "õigemaid" põhitoone ehk punast, sinist ja kollast, vaid on nende kalded kas sooja või külma tooni poole. Ta viskas ka ahju kõik brändilikud värvinimetused, mida moes/kunstis/arvutis mõnikord kasutatakse ja rõhutas, et kõikjal on kasutatav vaid üks värvimudel, mida ei ei tasu segaduse tekitamiseks solkida igasugu tilu-lilu nimedega!
Värvide mõistmisel on oluline mõista bioloogiat: inimse silm püüab igat nähtavat värvi kompenseerida vastandvärviga. Näiteks kui vaadata rohelist ruutu, siis silma pumbatakse punast. Kui on vaadeldavas liiga palju sooja tooni, siis silm püüab seda külmaga kompenseerida. Silm puhkab ainult siis, kui vaatab kõige neutaalsemat halli (see on füüsiliselt võttes kõige "harmoonilisem" toon). Inimese füüsis püüdleb rahulikult vedelemise poole, seetõttu silm otsib pildil alati värvivastandeid, et ei peaks mingi juurdepumpamisega tegelema. Dünaamikat ehk silma huvitatud hüplemist pildil (ja ka rahulikku kulgemist) saab seega tekitada pannes sinna oskuslikult kokku vastandvärve või hele-tumedusi, ühesõnaga tekitades kontrasti. Selle valdamiseks on oluline õppida vastandtoone tundma, märkama neid enda ümber ja looduses.
Igal esemel on värv ja kalle kuhugi suunas - olenevalt valgustusest. Asja tooni keskonnas saab kätte segades ta enda tooni valguse värviga. Valguse värvi näed, kui vaatad valget paberilehte.
Jutustatud piltloos värve kasutades pole midagi keelatud - niikaua, kui tead, mida teed.
Keda värviteooria lähemalt huvitab, võib uurida kaht raamatut,: "The Art of Color" ja "Yellow and Blue Doesn't Make Green"

Disainikursus.
Nimekirjasid igasugustest disainikomponentidest kohtab siin-seal ja need alati varieeruvad pisut, sõltuvalt, kes kirjutab või mis on kirjutaja allikad. Lawrence'i nimekiri on järgmine:
1) LINE
2) SHAPE
3) VALUE
4) COLOR
5) SPACE
6) FORM
7) TEXTURE
Need toimivad siis kõiges visuaalses, mis püsib paigal. Konreetsel pildil võib kasutada üht elementi domineerivalt üle teiste või siis neid teineteisega balanseerides. Kui näiteks kuju on liialt domineerivaks läinud, saab seda kahanda lisades hele-tumeduse kontrasti (value). Samas on oluline mitte püüda kasutada tervet seitsmest ampluaad ühel pildil - kui kõik karjuvad, ei kosta midagi. Targem oleks neid elemente vähehaaval kasutada kontrasti loomiseks.

Kontrast on siin sama oluline kui värvide puhul - iga joon, täpp või kriips toimib vaid suhtes teiste elementidega. Väidetavalt 99% kompositsiooniprobleemidest on lahendatavad, mõeldes enda jaoks selgeks, kas ja mil viisil pildil kontrast tekitada.
Joone ja pildi komponeerimise teooriast käis ka tihti läbi mõiste forces and tensions. See on füüsika mõiste, mida saab üle kanda pildi tajumisse. Joon või jooned, mis on iseenesest täiesti tasapinnaline nähtused, muutuvad õiges suhtes paberi teiste "objektidega" paberil meie jaoks jõuks, mis suunab pilku, tekitab mulje liikumises või paigalseisust, loob raskus- või kergustunde, teeb pildist aktiivse või passiivse, kontrastse või stabiilse. Põhjuseks jälle meie füsioloogia, mis märkab ebakorrapära ja püüab asju korrastada, ratsionaliseerida ja mingisse suhtesse panna ülejäänud maailmaga - paberil olevaga antud juhul. Paberi serv või raam, mis "jõujooni" ümbritseb, on ka väga oluline osa pildist, kuna sellega suhestub ka kõik raami sees olev.

Üldist juttu: iga pildi hindamiseks ja analüüsimiseks oli põhiline kriteerium: kuidas see pilt sind tundma paneb. Pildid on siis tunded ehk inimese manipuleerijad. Milleks inimesi manipuleeritakse, pole tema jaoks moraalne probleem (see on väheseid asju, millega siinkirjutaja temaga nõustuda ei osanud), põhiline on tehnika valdamine.
Jällegi bioloogilisest vaatevinklist oli minu jaoks huvitav jutt, mis käis dünaamika kohta. Sama lugu, mis värvidega: inimene ei taha füsioloogiliselt ekstreemsusi, meie instinkt on saavutada stabiilsus ja rahu. Seega on meil vastupandamatu püüd teha pilte võimalikult tasakaalus olevaks ja konservatiivseks, seda otsime ka teiste piltidelt. Näiteks: kui su sõbra toas on pilt seinal viltu, siis on võimatu sõbraga juttu ajada, kuna ebakorrapära toas tõmbab liialt tähelepanu. Ebakorrapära on siis see, mis haarab inimese tähelepanu ja selle "õige" kasutamine teeb pildi ka dünaamiliseks (v.t. ka "kastiülesanne" 8. päeva postituses).

Line ehk joon ja Shape ehk kuju.
Nende puhul olid kaks meeledjäävat lihtsat võtet - jälle inimese füsioloogiaga seotud - mida saab pildis kasutada kindla peale minnes: swallow test ja sit test. Kas neelaksid alla joone, mis on ovaalne või mis on sakiline? Kas istuksid peale asjale, mille kuju on ümmargune või kolmnurkne? Sõltuvalt siis pildil taotletavast meeleolust/tundest, vali õige joon ja kuju.

Value ehk hele-tumedus.
Kujuta ette piklikul skaalal gradienti valgest mustaks minemas. See on ala, millel hele-tumeduse mäng on võimalik. Niuh on aga see, et kasutades kogu kogu ampluaad terve pildi ulatuses, ei teki kontrasti. Kõik pildi osad karjuvad samaaegselt. Seega - kasuta näiteks poolt skaalat suuremas pildi osas ja see, kuhu tahad tähelepanu juhtida, täida terve skaala ulatuses tooniga. Või vastupidi.
Value alla käis ka vist jutt valguse-varju kohta ehk rendering. Kuigi rendering is for wussies ja anyone an render, but not compose, nagu ta ise väljendas, siis valgus-vari oli ta jaoks mõnevõrra oluline. Pisukese teooria järgi teatas ta, et see kõik on tegelt oluline sinnamaale, kus pilt veel cool on. "Valgus ja vari pole dieet, mida peab järgima, et mitte paksuks minna." Mignola näiteks Hellboy koomiksis kasutab varju, mis on täiesti ebaloogiliselt ära lõigatud, kuid näeb siiski välja cool ja täidab eesmärki - vormib ja annab meeleolu.

Space ehk ruum.
Siin oli minu jaoks huvitav see, kuidas neid samu eelnevalt vaadatud joonte omavahelisi mõjusid võib kasutada ka ruumilise mulje tekitamiseks. Või õigemini, kuidas ruumilise mulje põhjustajaks on need samad forces and tensions. Ja kuidas skulptuuris ning kasvõi teatridekoratsioonis toimib kõik see sama kontrast ja kompa. Ja kuidas filmid on samamoodi hädas kolmemõõtmelise ruumi tekitamisega nagu muud kunstivaldkonnad. Oh, see on suht segane jutt ilma igasuguste näideteta...

Kuidas pilti tajuda ajalises mõõtmes, on laias laastus kaks võimalust: Flash comprehension (animatsioon ja modernne kino peamiselt) Delayed comprehension (klassikaline maalikunst ja muu "paigalpüsiv" kraam).
Praktilistes ülesannetes püüdis ta meid suunata esimese poole, ta ise on ju ka aastaid olnud animatsioonistuudiote taustamaalija, ning kursus oli lõpeks animatsioonikallakuga. Näitematerjale oli siiski paljuski teisest valdkonnast - sain kunstiklassika kohta täiesti uue vaatenurga. Või õigemini, nüüd tean, mida vaadata. Lühidalt öeldes näitas ta, et neid põhimõtteid, mida õpetab, on kasutatud juba aastasadu (kohati aastatuhandeid), ainult rendering ehk viimistlusaste on erinev tänapäevasest trendist. Tolal oli inimestel laias laastus lihtsalt rohkem aega detaile nikerdada ja neid ka vaadelda. Sõnaga: Doré illustratsioonidest võib vabalt tänapäevalgi õppida kompositsiooni ja see on lausa soovitatav.

Märkmeid on veel hunnikus ja tihti on need seotud konkreetsete näidetega. Seepärast siinkohal enam tühjalt edasi ei vatraks. Loodan tegelt kogu materjali koos (meeletut otsimist vajava) näidismaterjaliga ka enda jaoks mingiks ühtseks loogiliseks tekstiks vormistada aja jooksul. Mõtlemisainest jagub siin endalegi pikemaks ajaks, seega pole siin mõtet poolküpseid mõtteid heietada. Selle holistliku käsitluse poole püüdleva materjali täielikuks haaramiseks oleks vaja lugeda vist raamatu jagu teksti - mida õppe(j)õud Lawrence õnneks hetkel ka koostavat. Olen visuaalselt manipuleeritud ja loodan selle teose ühel päeval osta.

Loodan siinkohal selle pikaleveninud reisipäeviku lõpetatuks lugeda. Sest vaimne seisukord on pärast kahte nädalat selline, (pisut parafraseerides Ivari pillatud lauset MSN-is) et ei saa vetsu ka minna ilma tangenseid nägemata.

Pixarikoolitus Viborgis - ärasõit (päev 13)!

Ja siit tuleb viimane postitus antud reisist!

Ärasõidust.
[Tähelepanu! Keda reisimise tüütud detailid või reisikorraldus ei huvita, võib järgneva lõigu vabalt vahele jätta.]
Niisiis, ärasõit algas laupäeva hommikul kell 6:30 ja pidi lõppema täpselt 11 tundi hiljem Tallinna lennujaamas. Marsuut: Viborgist start kell 07:15 bussiga Karupi lennujaama 20 km eemal -> kell 12:20 Karupi lennujaamast Kopenhagenisse -> ümberistumisega kell 15:00 Tallinasse, saabumine 17:30. Olin võtnud kavalaks nõuks Karupi lennujaamas end kaubelda kurba nägu tehes 4 tundi varasemale lennule kell 08:15, et siis 6 tundi Kopenhaageni hiigellennujaama poodides lulli lüüa või koguni linnapeale kondama minna. Seepärast nõnda vara Viborgist tahtsingi lahkuda bussiga. Enne reisi olin isegi plaaninud osta varasemale lennule pileti, kuid polnud kindel, kas selle bussiga 30 min enne lendu saabudes check-in jõuan teha oma suure kohvriga.
Noh, igal juhul oli see keeruline plaan üks suure uurimustöö ja mindmappingu vili, mis muidugi lendas täiega vastu taevast. Ootasin siis seda 07:15 otse Karupi lennujaama suunduvat bussi Viborgi bussijaamas. Ja jäingi ootama! Mida ei tulnud, oli see kõigi kirjade järgi ette nähtud päeva esimene bussinäru. Tasapisi saabusid järgmised bussid, kõik bussiaama tablool ilusti sätendamas koos peatuse numbriga ja puha. "07:15 Karup airport" bussi tabloo jäi tühjaks ja kadus peagi listist uute sõitude taha. Migratsioonipoliitika varjatud pale? Okei, kuna mul kiiret polnud, siis lahkumisega ei närvitsenud. Eriti. Ka lõunaajaks oli see lennujaama buss ette nähtud, millega jõuaks siiski suht viimasel hetkel...
Kell 08.00 saabus tööle bussijaama piletimüüja, kes kehitas ainult imestunult õlgu saabumata bussi peale. Siiski soovitas ta mulle 50 min hiljem startivat bussi Karupisse - sealt on lennujaama "vaid" 3-4 km. Ja takso pidavat Karupist vabalt saama. Karup on muide eriti väike kolgas... Otustasin, et seps see buss olema saabki - kui Karupist taksot ei leia, on aega vähemalt jala lennujaama kõmpida. Mul oli *igaks juhuks* läpakas Google mapsis kogu Karup ja selle lähiümbrus läbi skännitud ja salvestatud :P Varase lennu olin selleks juba ajaks mõistagi peast visanud (ja ilmselt poleks mind sinna nagunii lastudki...).
Kell 9:30 maabusin niisiis bussiga Karupis. Vaatan ringi oma sajakilose kohvriga olles peaänaval, mis on... külatänav. Taksopeatust muidugi pole. Sajab. Õlakotid on rasked. Ühtki suunavat silti lennujaama pole. Küsisin putkast bussipeatuse kõrval - silmnähtavalt üllatunud neiu kehitas õlgu ja vastas suuril silmil, et pean vist ise takso kutsuma. Siinkohal peaks mainima, et mul polnud kordagi Taanis õnnestunud oma Ultra kõnekaartiga kõnet teha. Seega, kui ma oleks isegi Karupi takso numbrit teadnud, poleks ma sellele helistada saanud. Tänava ühes otsas algas eramajade rajoon ja teises olid ming supermarket ja bensujaam. Bensujaamast töötav tütarlaps oli abivalmim ja hakkas vabatahtlikult takso numbrit otsima. Kohalikelt kollastelt lehtedelt see leitigi. Tänasin ja jäin ootama. 15 min hiljem saabus ilmselt äsja ärganud Karupi ainuke taksojuht oma pojaga. Sõitsime lennujaama, arve oli 100 kohalikku. Ootasin inimtühjas lennujaamas 2,5 tundi ja reisisin ilma edasiste sekeldusteta koju. The End.

Always look at the bright side of life (and especially travelling)! Nimelt sain häid päikselisi fotosid Karup-Kopenhagen lennult:




Mis ma ütlen lõpetuseks? Kursus oli suurepärane! Kool oli vinge! Viborg ja Taani oli... heaoluühiskond! Sain teada vääga-vääga palju ja mõtlemisainest igaks edasiseks elujuhtumiks, mis seondub kopositsiooni, kontseptsiooni, joonistamise, kujutava kunsti ja Star Warsiga. Kõige silmiavavam oli vast kahepäevane värvile keskendunud workshop. See oli tõesti see, millena õpetaja seda ülevoolavalt alul reklaamis - kui ta ise neid värvi põhitõdesid lihtsal ja kompaktsel moel teada sai, tekkis ta isu raha oma ülikooliõpingutest tagasi nõuda, kuna seal seda lihtsalt ei räägitud.
Iseasi, kuidas ma seda tarkust oma töös ja iskilikus elus rakendan, kuid loodan siiski jätkuvale arengule...
Kui teil tekib võimalus minna õppima Taanis Viborgis tegutsevas The Animaton Workshopis, siis saate minu kõige soojemad soovitused ja õnnistused teele kaasa.

Siia veel Meelise poolt kohapeal tehtud sketch teie ustavast bolgijast:

Pixarikoolitus Viborgis - päev 12

Kuna minu igapäevaselt ekspluateeritud müstiline wifinett kadus ärasõidu eelõhtul ära, siis täidan selle postituse tagantjärele juba kodumaa pinnalt...

Ühesõnaga, reede hommikul ilmus pärast nädalat tampi tundi vaid pool seltskonnast - 6 inimest. Õppejõud Lawrence ei lasknud end sellest heidutada. Tema isiklik rekord olla kahe nädalaga kaheksateistkümnest õpilasest neli. (Need neli olid veel naissoost, mida ta seega võttis kui kinnitust enda heast välimusest.) Oma sõnul aga näidanud ta meile oma helgemat külge ja hakkab üldse vanaks ja liiga malbeks jääma... Õpilaste kottis silmaalused andsid tunnistust, et keegi ei taha teada, milline see tema tumedam ja nooruslikult vitaalne külg on.

Reedene viimane õppepäev lõppes pärast mõnetunnist tekstuuriloengut lõunapaiku - ja see oli enamiku jaoks viimne piir. See ajuosal, mis võtab vastu lõpematut visuaalteooriat ja slaidshow'd, oli pidevast peksmisest muutunud lihtsalt tuimaks.
Alljärgnev foto on tehtud küll päev varem, kuid kuna ununes varem üles panna, siis sobib ta kursuse pidulikuks lõpetuseks ka siia:

You, my friend, are going to be my bitch! Need rootsi noormehele öeldud sõnad pole väljamõeldis, vaid täidavad akadeemilist nahutusrolli kodutööd mitteteinud studendile.

Õhtul lahkus Meelis Tallinna poole ja mina jäin veel linnapeale kondama (esimest korda kahe nädal jooksul oli mul rohkem kui pool tundi aega poode sortida, kust muide midagi huvitavat leida polnud) ja oma träni pakkima. Hommikul oli vaja vara tõusta, et lahkuda lennujaama poole suunduvale bussile.

Alljärgnevalt veel enne lahkumist kiirelt valminud fragmentaalne fotoseeria kohaliku boheemlasliku söögitoa interjörist, mis siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt väärib kõrget auhinda kõige inspireerivama sisekujundusena.
.
Tapeet, mis katab üht seina.

Söögilaua vakstuks on mis muud kui koomiksid.

Kaelkirjak oma parimas vormis.

Remiks klassikast. Minu lemmikteos kooli seintelt.