Ühesõnaga, reede hommikul ilmus pärast nädalat tampi tundi vaid pool seltskonnast - 6 inimest. Õppejõud Lawrence ei lasknud end sellest heidutada. Tema isiklik rekord olla kahe nädalaga kaheksateistkümnest õpilasest neli. (Need neli olid veel naissoost, mida ta seega võttis kui kinnitust enda heast välimusest.) Oma sõnul aga näidanud ta meile oma helgemat külge ja hakkab üldse vanaks ja liiga malbeks jääma... Õpilaste kottis silmaalused andsid tunnistust, et keegi ei taha teada, milline see tema tumedam ja nooruslikult vitaalne külg on.
Reedene viimane õppepäev lõppes pärast mõnetunnist tekstuuriloengut lõunapaiku - ja see oli enamiku jaoks viimne piir. See ajuosal, mis võtab vastu lõpematut visuaalteooriat ja slaidshow'd, oli pidevast peksmisest muutunud lihtsalt tuimaks.
Alljärgnev foto on tehtud küll päev varem, kuid kuna ununes varem üles panna, siis sobib ta kursuse pidulikuks lõpetuseks ka siia:
You, my friend, are going to be my bitch! Need rootsi noormehele öeldud sõnad pole väljamõeldis, vaid täidavad akadeemilist nahutusrolli kodutööd mitteteinud studendile.Õhtul lahkus Meelis Tallinna poole ja mina jäin veel linnapeale kondama (esimest korda kahe nädal jooksul oli mul rohkem kui pool tundi aega poode sortida, kust muide midagi huvitavat leida polnud) ja oma träni pakkima. Hommikul oli vaja vara tõusta, et lahkuda lennujaama poole suunduvale bussile.
Alljärgnevalt veel enne lahkumist kiirelt valminud fragmentaalne fotoseeria kohaliku boheemlasliku söögitoa interjörist, mis siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt väärib kõrget auhinda kõige inspireerivama sisekujundusena.
.
Tapeet, mis katab üht seina.
Söögilaua vakstuks on mis muud kui koomiksid.
Kaelkirjak oma parimas vormis.
Remiks klassikast. Minu lemmikteos kooli seintelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar