Pixarikoolitus Viborgis - lõpetuseks väike kokkuvõte

Rahva tungival soovil ja ka endale kuuldu-nähtu lahtimõtestamiseks teen siia veel ühe väikese kokkuvõtte reisil õpitud asjadest :)

Paul Topolose kursus (esimene nädal, 21.09-26.09).
Teooriat rääkis Topolos suht vähe. Tegelesime nädala jooksul Photoshopis kahe pildi maalimisega ja seal oli õpetlik see, mida head ta sinu pildiga tegi. Õppisin eelkõige seda, et ei tasu detailidega nikerdada, kui üldpilt logiseb. Üldpilti saab jällegi kiirelt color/darken/lighten layeritega tuunida. Suurel ekraanil esitatud kiired tutorialid olid kogu matte-paintigut demüstifitseerivad minu jaoks. Sain isegi käe soojaks. Kõik, mis ta näitas, oli häbematult lihtne (ja geniaalne?). Pilt algab tihti eeskujude/inspiratsiooni otsimisega ja lõppeb samuti fotorefferentsilt võetud detailidega, kui taotlus on realismi suunas.
Esimesel päeval siiski ka teoreetiline storyboardi-õpe. Sealt sain uudse asjana teada, et kahe konfliktis/kõneluses osaleja vahel on filmis alati mõtteline joon, mida kaamera ei tohi ületada (v.a. siis, kui teab täpselt, mida teeb), vastasel juhul on vaataja segaduses.

Lawrence Marviti kursus (nädalavahetus+teine nädal 27.09-03.10).
Teooriat oli väga palju ja seda siin ära jutustada oleks nädala töö. Ta näitas hunnikute viisi slaide/filmikatked, mida saatsid kommentaarid. Osasi asju olin kuulnud, osasid mitte. Püüan midagi üldistada...

Värvikursus.
See oli minu joaks kõige uudsem osa. Kasutati "päris" värve - mätserdasime akrüülidega - ja ilma nendeta oleks teoreetiline jutt ka vist mõistetamatu olnud. Ta seletas värviratast ja selle kasutamist. Sain teada, et väljaspool teooriat pole olemas müstilist kõige "puhtamaid" ning "õigemaid" põhitoone ehk punast, sinist ja kollast, vaid on nende kalded kas sooja või külma tooni poole. Ta viskas ka ahju kõik brändilikud värvinimetused, mida moes/kunstis/arvutis mõnikord kasutatakse ja rõhutas, et kõikjal on kasutatav vaid üks värvimudel, mida ei ei tasu segaduse tekitamiseks solkida igasugu tilu-lilu nimedega!
Värvide mõistmisel on oluline mõista bioloogiat: inimse silm püüab igat nähtavat värvi kompenseerida vastandvärviga. Näiteks kui vaadata rohelist ruutu, siis silma pumbatakse punast. Kui on vaadeldavas liiga palju sooja tooni, siis silm püüab seda külmaga kompenseerida. Silm puhkab ainult siis, kui vaatab kõige neutaalsemat halli (see on füüsiliselt võttes kõige "harmoonilisem" toon). Inimese füüsis püüdleb rahulikult vedelemise poole, seetõttu silm otsib pildil alati värvivastandeid, et ei peaks mingi juurdepumpamisega tegelema. Dünaamikat ehk silma huvitatud hüplemist pildil (ja ka rahulikku kulgemist) saab seega tekitada pannes sinna oskuslikult kokku vastandvärve või hele-tumedusi, ühesõnaga tekitades kontrasti. Selle valdamiseks on oluline õppida vastandtoone tundma, märkama neid enda ümber ja looduses.
Igal esemel on värv ja kalle kuhugi suunas - olenevalt valgustusest. Asja tooni keskonnas saab kätte segades ta enda tooni valguse värviga. Valguse värvi näed, kui vaatad valget paberilehte.
Jutustatud piltloos värve kasutades pole midagi keelatud - niikaua, kui tead, mida teed.
Keda värviteooria lähemalt huvitab, võib uurida kaht raamatut,: "The Art of Color" ja "Yellow and Blue Doesn't Make Green"

Disainikursus.
Nimekirjasid igasugustest disainikomponentidest kohtab siin-seal ja need alati varieeruvad pisut, sõltuvalt, kes kirjutab või mis on kirjutaja allikad. Lawrence'i nimekiri on järgmine:
1) LINE
2) SHAPE
3) VALUE
4) COLOR
5) SPACE
6) FORM
7) TEXTURE
Need toimivad siis kõiges visuaalses, mis püsib paigal. Konreetsel pildil võib kasutada üht elementi domineerivalt üle teiste või siis neid teineteisega balanseerides. Kui näiteks kuju on liialt domineerivaks läinud, saab seda kahanda lisades hele-tumeduse kontrasti (value). Samas on oluline mitte püüda kasutada tervet seitsmest ampluaad ühel pildil - kui kõik karjuvad, ei kosta midagi. Targem oleks neid elemente vähehaaval kasutada kontrasti loomiseks.

Kontrast on siin sama oluline kui värvide puhul - iga joon, täpp või kriips toimib vaid suhtes teiste elementidega. Väidetavalt 99% kompositsiooniprobleemidest on lahendatavad, mõeldes enda jaoks selgeks, kas ja mil viisil pildil kontrast tekitada.
Joone ja pildi komponeerimise teooriast käis ka tihti läbi mõiste forces and tensions. See on füüsika mõiste, mida saab üle kanda pildi tajumisse. Joon või jooned, mis on iseenesest täiesti tasapinnaline nähtused, muutuvad õiges suhtes paberi teiste "objektidega" paberil meie jaoks jõuks, mis suunab pilku, tekitab mulje liikumises või paigalseisust, loob raskus- või kergustunde, teeb pildist aktiivse või passiivse, kontrastse või stabiilse. Põhjuseks jälle meie füsioloogia, mis märkab ebakorrapära ja püüab asju korrastada, ratsionaliseerida ja mingisse suhtesse panna ülejäänud maailmaga - paberil olevaga antud juhul. Paberi serv või raam, mis "jõujooni" ümbritseb, on ka väga oluline osa pildist, kuna sellega suhestub ka kõik raami sees olev.

Üldist juttu: iga pildi hindamiseks ja analüüsimiseks oli põhiline kriteerium: kuidas see pilt sind tundma paneb. Pildid on siis tunded ehk inimese manipuleerijad. Milleks inimesi manipuleeritakse, pole tema jaoks moraalne probleem (see on väheseid asju, millega siinkirjutaja temaga nõustuda ei osanud), põhiline on tehnika valdamine.
Jällegi bioloogilisest vaatevinklist oli minu jaoks huvitav jutt, mis käis dünaamika kohta. Sama lugu, mis värvidega: inimene ei taha füsioloogiliselt ekstreemsusi, meie instinkt on saavutada stabiilsus ja rahu. Seega on meil vastupandamatu püüd teha pilte võimalikult tasakaalus olevaks ja konservatiivseks, seda otsime ka teiste piltidelt. Näiteks: kui su sõbra toas on pilt seinal viltu, siis on võimatu sõbraga juttu ajada, kuna ebakorrapära toas tõmbab liialt tähelepanu. Ebakorrapära on siis see, mis haarab inimese tähelepanu ja selle "õige" kasutamine teeb pildi ka dünaamiliseks (v.t. ka "kastiülesanne" 8. päeva postituses).

Line ehk joon ja Shape ehk kuju.
Nende puhul olid kaks meeledjäävat lihtsat võtet - jälle inimese füsioloogiaga seotud - mida saab pildis kasutada kindla peale minnes: swallow test ja sit test. Kas neelaksid alla joone, mis on ovaalne või mis on sakiline? Kas istuksid peale asjale, mille kuju on ümmargune või kolmnurkne? Sõltuvalt siis pildil taotletavast meeleolust/tundest, vali õige joon ja kuju.

Value ehk hele-tumedus.
Kujuta ette piklikul skaalal gradienti valgest mustaks minemas. See on ala, millel hele-tumeduse mäng on võimalik. Niuh on aga see, et kasutades kogu kogu ampluaad terve pildi ulatuses, ei teki kontrasti. Kõik pildi osad karjuvad samaaegselt. Seega - kasuta näiteks poolt skaalat suuremas pildi osas ja see, kuhu tahad tähelepanu juhtida, täida terve skaala ulatuses tooniga. Või vastupidi.
Value alla käis ka vist jutt valguse-varju kohta ehk rendering. Kuigi rendering is for wussies ja anyone an render, but not compose, nagu ta ise väljendas, siis valgus-vari oli ta jaoks mõnevõrra oluline. Pisukese teooria järgi teatas ta, et see kõik on tegelt oluline sinnamaale, kus pilt veel cool on. "Valgus ja vari pole dieet, mida peab järgima, et mitte paksuks minna." Mignola näiteks Hellboy koomiksis kasutab varju, mis on täiesti ebaloogiliselt ära lõigatud, kuid näeb siiski välja cool ja täidab eesmärki - vormib ja annab meeleolu.

Space ehk ruum.
Siin oli minu jaoks huvitav see, kuidas neid samu eelnevalt vaadatud joonte omavahelisi mõjusid võib kasutada ka ruumilise mulje tekitamiseks. Või õigemini, kuidas ruumilise mulje põhjustajaks on need samad forces and tensions. Ja kuidas skulptuuris ning kasvõi teatridekoratsioonis toimib kõik see sama kontrast ja kompa. Ja kuidas filmid on samamoodi hädas kolmemõõtmelise ruumi tekitamisega nagu muud kunstivaldkonnad. Oh, see on suht segane jutt ilma igasuguste näideteta...

Kuidas pilti tajuda ajalises mõõtmes, on laias laastus kaks võimalust: Flash comprehension (animatsioon ja modernne kino peamiselt) Delayed comprehension (klassikaline maalikunst ja muu "paigalpüsiv" kraam).
Praktilistes ülesannetes püüdis ta meid suunata esimese poole, ta ise on ju ka aastaid olnud animatsioonistuudiote taustamaalija, ning kursus oli lõpeks animatsioonikallakuga. Näitematerjale oli siiski paljuski teisest valdkonnast - sain kunstiklassika kohta täiesti uue vaatenurga. Või õigemini, nüüd tean, mida vaadata. Lühidalt öeldes näitas ta, et neid põhimõtteid, mida õpetab, on kasutatud juba aastasadu (kohati aastatuhandeid), ainult rendering ehk viimistlusaste on erinev tänapäevasest trendist. Tolal oli inimestel laias laastus lihtsalt rohkem aega detaile nikerdada ja neid ka vaadelda. Sõnaga: Doré illustratsioonidest võib vabalt tänapäevalgi õppida kompositsiooni ja see on lausa soovitatav.

Märkmeid on veel hunnikus ja tihti on need seotud konkreetsete näidetega. Seepärast siinkohal enam tühjalt edasi ei vatraks. Loodan tegelt kogu materjali koos (meeletut otsimist vajava) näidismaterjaliga ka enda jaoks mingiks ühtseks loogiliseks tekstiks vormistada aja jooksul. Mõtlemisainest jagub siin endalegi pikemaks ajaks, seega pole siin mõtet poolküpseid mõtteid heietada. Selle holistliku käsitluse poole püüdleva materjali täielikuks haaramiseks oleks vaja lugeda vist raamatu jagu teksti - mida õppe(j)õud Lawrence õnneks hetkel ka koostavat. Olen visuaalselt manipuleeritud ja loodan selle teose ühel päeval osta.

Loodan siinkohal selle pikaleveninud reisipäeviku lõpetatuks lugeda. Sest vaimne seisukord on pärast kahte nädalat selline, (pisut parafraseerides Ivari pillatud lauset MSN-is) et ei saa vetsu ka minna ilma tangenseid nägemata.

Pixarikoolitus Viborgis - ärasõit (päev 13)!

Ja siit tuleb viimane postitus antud reisist!

Ärasõidust.
[Tähelepanu! Keda reisimise tüütud detailid või reisikorraldus ei huvita, võib järgneva lõigu vabalt vahele jätta.]
Niisiis, ärasõit algas laupäeva hommikul kell 6:30 ja pidi lõppema täpselt 11 tundi hiljem Tallinna lennujaamas. Marsuut: Viborgist start kell 07:15 bussiga Karupi lennujaama 20 km eemal -> kell 12:20 Karupi lennujaamast Kopenhagenisse -> ümberistumisega kell 15:00 Tallinasse, saabumine 17:30. Olin võtnud kavalaks nõuks Karupi lennujaamas end kaubelda kurba nägu tehes 4 tundi varasemale lennule kell 08:15, et siis 6 tundi Kopenhaageni hiigellennujaama poodides lulli lüüa või koguni linnapeale kondama minna. Seepärast nõnda vara Viborgist tahtsingi lahkuda bussiga. Enne reisi olin isegi plaaninud osta varasemale lennule pileti, kuid polnud kindel, kas selle bussiga 30 min enne lendu saabudes check-in jõuan teha oma suure kohvriga.
Noh, igal juhul oli see keeruline plaan üks suure uurimustöö ja mindmappingu vili, mis muidugi lendas täiega vastu taevast. Ootasin siis seda 07:15 otse Karupi lennujaama suunduvat bussi Viborgi bussijaamas. Ja jäingi ootama! Mida ei tulnud, oli see kõigi kirjade järgi ette nähtud päeva esimene bussinäru. Tasapisi saabusid järgmised bussid, kõik bussiaama tablool ilusti sätendamas koos peatuse numbriga ja puha. "07:15 Karup airport" bussi tabloo jäi tühjaks ja kadus peagi listist uute sõitude taha. Migratsioonipoliitika varjatud pale? Okei, kuna mul kiiret polnud, siis lahkumisega ei närvitsenud. Eriti. Ka lõunaajaks oli see lennujaama buss ette nähtud, millega jõuaks siiski suht viimasel hetkel...
Kell 08.00 saabus tööle bussijaama piletimüüja, kes kehitas ainult imestunult õlgu saabumata bussi peale. Siiski soovitas ta mulle 50 min hiljem startivat bussi Karupisse - sealt on lennujaama "vaid" 3-4 km. Ja takso pidavat Karupist vabalt saama. Karup on muide eriti väike kolgas... Otustasin, et seps see buss olema saabki - kui Karupist taksot ei leia, on aega vähemalt jala lennujaama kõmpida. Mul oli *igaks juhuks* läpakas Google mapsis kogu Karup ja selle lähiümbrus läbi skännitud ja salvestatud :P Varase lennu olin selleks juba ajaks mõistagi peast visanud (ja ilmselt poleks mind sinna nagunii lastudki...).
Kell 9:30 maabusin niisiis bussiga Karupis. Vaatan ringi oma sajakilose kohvriga olles peaänaval, mis on... külatänav. Taksopeatust muidugi pole. Sajab. Õlakotid on rasked. Ühtki suunavat silti lennujaama pole. Küsisin putkast bussipeatuse kõrval - silmnähtavalt üllatunud neiu kehitas õlgu ja vastas suuril silmil, et pean vist ise takso kutsuma. Siinkohal peaks mainima, et mul polnud kordagi Taanis õnnestunud oma Ultra kõnekaartiga kõnet teha. Seega, kui ma oleks isegi Karupi takso numbrit teadnud, poleks ma sellele helistada saanud. Tänava ühes otsas algas eramajade rajoon ja teises olid ming supermarket ja bensujaam. Bensujaamast töötav tütarlaps oli abivalmim ja hakkas vabatahtlikult takso numbrit otsima. Kohalikelt kollastelt lehtedelt see leitigi. Tänasin ja jäin ootama. 15 min hiljem saabus ilmselt äsja ärganud Karupi ainuke taksojuht oma pojaga. Sõitsime lennujaama, arve oli 100 kohalikku. Ootasin inimtühjas lennujaamas 2,5 tundi ja reisisin ilma edasiste sekeldusteta koju. The End.

Always look at the bright side of life (and especially travelling)! Nimelt sain häid päikselisi fotosid Karup-Kopenhagen lennult:




Mis ma ütlen lõpetuseks? Kursus oli suurepärane! Kool oli vinge! Viborg ja Taani oli... heaoluühiskond! Sain teada vääga-vääga palju ja mõtlemisainest igaks edasiseks elujuhtumiks, mis seondub kopositsiooni, kontseptsiooni, joonistamise, kujutava kunsti ja Star Warsiga. Kõige silmiavavam oli vast kahepäevane värvile keskendunud workshop. See oli tõesti see, millena õpetaja seda ülevoolavalt alul reklaamis - kui ta ise neid värvi põhitõdesid lihtsal ja kompaktsel moel teada sai, tekkis ta isu raha oma ülikooliõpingutest tagasi nõuda, kuna seal seda lihtsalt ei räägitud.
Iseasi, kuidas ma seda tarkust oma töös ja iskilikus elus rakendan, kuid loodan siiski jätkuvale arengule...
Kui teil tekib võimalus minna õppima Taanis Viborgis tegutsevas The Animaton Workshopis, siis saate minu kõige soojemad soovitused ja õnnistused teele kaasa.

Siia veel Meelise poolt kohapeal tehtud sketch teie ustavast bolgijast:

Pixarikoolitus Viborgis - päev 12

Kuna minu igapäevaselt ekspluateeritud müstiline wifinett kadus ärasõidu eelõhtul ära, siis täidan selle postituse tagantjärele juba kodumaa pinnalt...

Ühesõnaga, reede hommikul ilmus pärast nädalat tampi tundi vaid pool seltskonnast - 6 inimest. Õppejõud Lawrence ei lasknud end sellest heidutada. Tema isiklik rekord olla kahe nädalaga kaheksateistkümnest õpilasest neli. (Need neli olid veel naissoost, mida ta seega võttis kui kinnitust enda heast välimusest.) Oma sõnul aga näidanud ta meile oma helgemat külge ja hakkab üldse vanaks ja liiga malbeks jääma... Õpilaste kottis silmaalused andsid tunnistust, et keegi ei taha teada, milline see tema tumedam ja nooruslikult vitaalne külg on.

Reedene viimane õppepäev lõppes pärast mõnetunnist tekstuuriloengut lõunapaiku - ja see oli enamiku jaoks viimne piir. See ajuosal, mis võtab vastu lõpematut visuaalteooriat ja slaidshow'd, oli pidevast peksmisest muutunud lihtsalt tuimaks.
Alljärgnev foto on tehtud küll päev varem, kuid kuna ununes varem üles panna, siis sobib ta kursuse pidulikuks lõpetuseks ka siia:

You, my friend, are going to be my bitch! Need rootsi noormehele öeldud sõnad pole väljamõeldis, vaid täidavad akadeemilist nahutusrolli kodutööd mitteteinud studendile.

Õhtul lahkus Meelis Tallinna poole ja mina jäin veel linnapeale kondama (esimest korda kahe nädal jooksul oli mul rohkem kui pool tundi aega poode sortida, kust muide midagi huvitavat leida polnud) ja oma träni pakkima. Hommikul oli vaja vara tõusta, et lahkuda lennujaama poole suunduvale bussile.

Alljärgnevalt veel enne lahkumist kiirelt valminud fragmentaalne fotoseeria kohaliku boheemlasliku söögitoa interjörist, mis siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt väärib kõrget auhinda kõige inspireerivama sisekujundusena.
.
Tapeet, mis katab üht seina.

Söögilaua vakstuks on mis muud kui koomiksid.

Kaelkirjak oma parimas vormis.

Remiks klassikast. Minu lemmikteos kooli seintelt.

Pixarikoolitus Viborgis - päev 11

Täna õppisime volüümi ja vormi. Vaatasime muuhulgas Rubensi maale ja Jackie Chani filme. Sain isegi midagi uut teada... Seetõttu oli päev eriti väsitav. Õhtul, kui kõik suht soodad olid õppemaratonist, saime ülesande nimega Junkyard Romance.

Lisan veel vaid mõned turistifotod, mis järgivad mõningaid kahe nädala jooksul õpitud reegleid.

Tilted camera. Stable form.
Minu ja Meelise elukoht. Mina esimesel korrusel, Meelis teisel. Kokku 6 tuba. Ühes neis ööbib hetkel vana Taani animatsiooni klassik à la Taani Pärn, kes resideerub alaliselt hoopis Kanadas. (Hetkel nime ei oska öelda, tuletage meelde hiljem täiendada) Asjatab siin midagi animatsioonikoolis. Meelis on tal ka Kanadas külas käinud - mehel on tagaaias raudtee.

Kõik elemendid juhivad tähelepanu focal pointi ehk raekoja poole. Minu tähelepanu tõmbavad siiski siin pigem jalgrattad. Rattateid on siin palju ja sõiduteest moodustavad nad kohati vaat et suurima osa. Tartu kitsastel ja eluohtlikel tänavatel igapäevase sõitjana oskan öelda vaid: grrrr...

Jälle focal point. Seekord on pisut ka value ja contrasting shapes mängus. Vanalinnas pole ma üldse tegelikult turisti mängimas käia saanud välja arvatud mõned kiired jooksud lõunavaheajal või peale enne kuut, mil kõik arvukad poed punktipealt kinni pannakse.

Dark against light. Repeated shapes. Counterbalancing object. Mõttetu tänav.

Käisime ka lifedrawing klassis täna õhtul. Modelliks oli muldvana mees, kes oskas poseerida väga profilt ja isegi oma tegevust inglise keeles täpsustada. Wow!


Vanames ründab iseennast. Eales varem pole ma kohanud modelli, keda oleks pandud nii poseerima, veel vähem kes oskaks ise seda poosi läbi viia... Nagu ütles Meelis: very nice!

Pixarikoolitus Viborgis - päev 10

Pidin kontrollima, et kas see on tõesti kümnes päev siin kaugel maal eksootilisel koolitusel. Jah, on! Või õigemini - oli.
Mis ma selle päeva kohta oskan kosta... Ei toimunud järjekordselt midagi peale pika ja näiteid pungil täis loengu (kaadri ülesehitus ehk staging hele-tumedus ehk value), pärast mida saime ülesandeks koostada üks kontseptsioonikaader. Seekord polnud aga tegu kuubikute ega shokolaadijäätisega. Oh ei, siht on nüüd seatud hulga kõrgemale - klassikale ja eelkõige sellele dekonstruktiivselt lähenemisele. Pildi teemaks oli: Monsters Attacking Ancient Rome. Nii et jälle kord ülimalt tõsine ja sügvat konsendratsiooni vajav teema. Ilma naljata, kusjuures.

Kuna on kümnes päev ja koolitus läheneb kohe-kohe oma vääramatu lõpuni ja viimasel päevadel ilmselt palju vaba aega ei kipu jääma siin heietamiseks, siis oleks vast aeg küsida, et mida ma lõpeks õppinud kah olen. Olen õppinud, et:
1) pilti disainides laena, või veel parem, varasta võimalikult palju
2) keep it simple, stupid
3) use The Force
4) (täiend) koolita end tihtimini
5) kui oled välismaal, ära veeda aega internetis oma blogi täiendades

Kuna täna midagi muud olulist ei toimunud, siis panen siia inspireerituna loengus nähtud film-noir näidetest ja õhtul samast kategooriast vaadatud filmist The Third Man, ühe pildi kohalikust antikvariaadist omastatud fotokoomiksist, mis on valminud inspireerituna Fritz Langi filmist M.


PS. Tuletage mulle meelde, et ma viimastel päevadel veel turistikaid klõpsiks.

Pixarikoolitus Viborgis - päev 9

Kui eile joonistasid kunstnikuhakatised ristkülikuid, siis täna sõid nad jäätist. Kõik käis väga akadeemiliselt muidugi. Esmalt oli päeval kuuetunnine ülimalt tihe loeng vormidest. Siis sai igaüks nina alla jäätiseportsu. Õpilane sulges silmad, võttis väikese tester-ampsu ja veeretas sulavat shokolaadijäätist suus üle kõigi retseptorite nagu kõige peenem jäätiseekspert. Järgnevalt avas ta silmad ja sirgeldas markeriga tema ees olevale paberile vormi, mis kujutluspilti kerkis inspireeritult hardast shokolaadijäätise maitsest! Siis ta googeldas natuke ja täitis veel mõnikümmend lehte abstraktsete assotsatsioonidega ning sõi oma jäätiseportsu muidugi. Vot nii käib siin õppetöö.

Panen kirja meie praeguse õpetaja Lawrence'i iseloomustuse möödunud päevade põhjal. Tegu on väga õpetajaliku õpetajaga. See tähendab, ta kehtestab end jõuliselt ja omab laia teadmistepagasit õpetatavast ainest. Oma sõnul on ta töötanud enam-vähem kõigis animatsioonistuudiotes Ameerikas, saanud oma graafilise novelli eest Esineri auhinna nominatsiooni ja omab mentoreid tippude tipust. Seejuures ei tundu ta olevat kuigi vana. Üle neljakümne kindlasti veel mitte. Ta pole abielus vaid omab tüdruksõpra. Tal on otsene ebakorrektne huumor, sarkastiline maailmavaade ja ta rõõmustab, kui kunst suudab teda kurvalt tundma panna. Tema naljad keerlevad tihti vallalisolemise ümber. Ta ei hoia tagasi oma pettumust õpilase suutmatuse kohta öelda kuidas esitatud slaid teda tundma pani. Kohati väljendab ta end kui teismeline, kohati peab ta maha traktraadi kui kõiges pettunud elufilosoof. Tema hauakivil saab olema tekst: "At Least I Tried". Ta kasutab palju ebatsensuurseid väljendeid, kuid see ei kõla (peaaegu) kunagi nagu roppus. Tema korduvad väljendid: "Now how cool is that?!" "Ain't that cool?!" "Does this make sense?" "Okay!" "Fuck!" "C'mon guys!". Ta pole kunagi tahtud olla õpetaja ja ta tegeleb ka raamatu koostamisega oma lõpmatust õppmaterjalist.
Selline mees siis.

Meelis, kui siinne pikaajaline õpetaja, kõneles pisut ka kooli ajaloost. Panen siia kirja.
Kool oli kunagi 90ndate alul siin Viborgis vaid entusiastide workshop, mis toimis paaris majas üüritud pindadel, praegusest asukohast mitte kaugel. Meelis, kes töötas toona Taanis animaatorina, kutsuti sinna tuttava poolt osalejatele pisut innustust jagama animatsiooni vallas, nõnda tekkisid kontaktid asutusega. Möödusid aastad ja Meelis jäi kambast eemale. Mingi hetk võttis aga kunagine ninamees temaga ühendust ja kutusus uuesti õpetama. Meelise üllatuseks oli workshopist saanud toetusrahade toel täiesti asjalik kõrgkool mitme oma majaga (endised kasarmud). Ja nii ta nüüd siin laiutabki, põhimõtteliselt in the middle of nowhere, Euroopa üks kahest animatsioonikoolist (kontrollimata fakt). Prantsusmaal pidi ka üks animatsioonikool olema, kuid erinevalt sealsest, on siin õhkkond vaba ja õpilased töötavad hilisööni kooli ruumides. Endiseid kasarmuid on vähemalt 6, lisaks veel mingid hooned, mille otstarve on hämar, paiknevad nad kaarjalt ümber suure muruväljaku. Ruumipuudust niisiis esialgu pole. Mitmeid hooneid pole üleni kordagi tehtud. Värvi workshop nädalavahetusel toimus näiteks majas, kus peale enamus ruume olid ainult kummituste päralt.