Pixarikoolitus Viborgis - päev 9

Kui eile joonistasid kunstnikuhakatised ristkülikuid, siis täna sõid nad jäätist. Kõik käis väga akadeemiliselt muidugi. Esmalt oli päeval kuuetunnine ülimalt tihe loeng vormidest. Siis sai igaüks nina alla jäätiseportsu. Õpilane sulges silmad, võttis väikese tester-ampsu ja veeretas sulavat shokolaadijäätist suus üle kõigi retseptorite nagu kõige peenem jäätiseekspert. Järgnevalt avas ta silmad ja sirgeldas markeriga tema ees olevale paberile vormi, mis kujutluspilti kerkis inspireeritult hardast shokolaadijäätise maitsest! Siis ta googeldas natuke ja täitis veel mõnikümmend lehte abstraktsete assotsatsioonidega ning sõi oma jäätiseportsu muidugi. Vot nii käib siin õppetöö.

Panen kirja meie praeguse õpetaja Lawrence'i iseloomustuse möödunud päevade põhjal. Tegu on väga õpetajaliku õpetajaga. See tähendab, ta kehtestab end jõuliselt ja omab laia teadmistepagasit õpetatavast ainest. Oma sõnul on ta töötanud enam-vähem kõigis animatsioonistuudiotes Ameerikas, saanud oma graafilise novelli eest Esineri auhinna nominatsiooni ja omab mentoreid tippude tipust. Seejuures ei tundu ta olevat kuigi vana. Üle neljakümne kindlasti veel mitte. Ta pole abielus vaid omab tüdruksõpra. Tal on otsene ebakorrektne huumor, sarkastiline maailmavaade ja ta rõõmustab, kui kunst suudab teda kurvalt tundma panna. Tema naljad keerlevad tihti vallalisolemise ümber. Ta ei hoia tagasi oma pettumust õpilase suutmatuse kohta öelda kuidas esitatud slaid teda tundma pani. Kohati väljendab ta end kui teismeline, kohati peab ta maha traktraadi kui kõiges pettunud elufilosoof. Tema hauakivil saab olema tekst: "At Least I Tried". Ta kasutab palju ebatsensuurseid väljendeid, kuid see ei kõla (peaaegu) kunagi nagu roppus. Tema korduvad väljendid: "Now how cool is that?!" "Ain't that cool?!" "Does this make sense?" "Okay!" "Fuck!" "C'mon guys!". Ta pole kunagi tahtud olla õpetaja ja ta tegeleb ka raamatu koostamisega oma lõpmatust õppmaterjalist.
Selline mees siis.

Meelis, kui siinne pikaajaline õpetaja, kõneles pisut ka kooli ajaloost. Panen siia kirja.
Kool oli kunagi 90ndate alul siin Viborgis vaid entusiastide workshop, mis toimis paaris majas üüritud pindadel, praegusest asukohast mitte kaugel. Meelis, kes töötas toona Taanis animaatorina, kutsuti sinna tuttava poolt osalejatele pisut innustust jagama animatsiooni vallas, nõnda tekkisid kontaktid asutusega. Möödusid aastad ja Meelis jäi kambast eemale. Mingi hetk võttis aga kunagine ninamees temaga ühendust ja kutusus uuesti õpetama. Meelise üllatuseks oli workshopist saanud toetusrahade toel täiesti asjalik kõrgkool mitme oma majaga (endised kasarmud). Ja nii ta nüüd siin laiutabki, põhimõtteliselt in the middle of nowhere, Euroopa üks kahest animatsioonikoolist (kontrollimata fakt). Prantsusmaal pidi ka üks animatsioonikool olema, kuid erinevalt sealsest, on siin õhkkond vaba ja õpilased töötavad hilisööni kooli ruumides. Endiseid kasarmuid on vähemalt 6, lisaks veel mingid hooned, mille otstarve on hämar, paiknevad nad kaarjalt ümber suure muruväljaku. Ruumipuudust niisiis esialgu pole. Mitmeid hooneid pole üleni kordagi tehtud. Värvi workshop nädalavahetusel toimus näiteks majas, kus peale enamus ruume olid ainult kummituste päralt.